“Paljasta end oma sügavaimale hirmule; peale seda kaotab hirm oma väe ning vabaduse hirm kahaneb ja haihtub. Sa oled vaba.” Jim Morrison
Minus oli mitmendat päeva rahulolematus. Miski sõi seest, aga ma ei suutnud põhjust leida. Andsin loa kõikidel emotsioonidel tulla nähtavale, kuid ka see ei toonud loodetud maandatust. Mediteerides sain pildi naisest, kes on kätest ja jalgadest kinni seotud, kuid, kes kogu hingest tahab vabaks saada.
Eelmine nädal kirjutasin enese ja teiste täielikust vastu võtmisest. See nädal sain kogeda seda teemat veel sügavamalt.
Tegelesin emotsioonidega, mis ülesse tulid ning püüdsin aimata, mis (kes) neid emotsioone põhjustab. Kui avastasin hirmu, siis teadvustasin seda ning asusin seda hirmu kohe “lahendama”. Täna taipasin, et hirmude teadvustamisest ei piisa. Need tuleb omaks võtta, sest alles siis saavad nad end sedasi lahti rulluda, et näeksid nende olemust. Esimest korda nägin, kui delikaatsed ja õrnad on hirmud, vastupidiselt mu eelarvamusele, et tegemist on tahumatute ja suurte kollidega.
Minust oli saanud omamoodi hirmu-kütt. Kohe, kui mõnda nägin, siis lasin oma teadlikkuse noole teele ning asusin nendega midagi tegema. Ma ei lasknud oma hirmudel kunagi olla, ma ei lasknud neil oma lugu jutustada, ma ei võtnud oma hirme vastu.
Enese täielikus vastuvõtmises olin ikkagi teinud valikuid ning andnud hinnanguid, mida on okei vastu võtta ja mida mitte. See ei andnudki mulle rahu!
Tahtsin hirme seljatada. Andes hinnangu, et hirmud tuleb ületada, andsin käest ka võimaluse tegelikkust (enda tõde) näha.
Hirmudel on alati iva, põhjus, kuid peamiselt – neil on alati LUGU. Palju hirme on põhjendamatud, kuid see ei tee neid valeks, vaid sinu osaks. Kui sa ütled, et nad on valed, siis sa ütled, et sina oled vale.
Andsin hirmudele loa tulla nähtavale. Lõin neile oma südames ruumi ning jälgisin, mida mu keha, meel ja süda tegid.
Nende lahti minemine oli ilus, nagu lillepunga avanemine. Selles polnud midagi halba. Nad ei tahtnud minu potentsiaali ära võtta või mind pahale teele meelitada. Nad tuletasid mulle meelde, et ma armastan kedagi väga palju, et minus on tohutu vägi, et midagi endas hoides jääb mu keha haigeks, et ma tahan rohkem ja olen seda väärt nõudma, et ma armastan vabadust, et ma igatsen sügavust, et ma tahan olla kuuldud ja nähtud…
Kas need pole mitte ilusad lood, mida vastu võtta? Hirmud tahavad vastu võtmist, ära kuulamist, mitte parandamist. Kui nad vajavad viimast, siis tee seda armastusega, mitte viha või halvakspanuga. Aktsepteeri oma hirme sellistena, nagu nad on. Ära anna neile hinnanguid. Jah, vast tõesti on mõni neist olnud põhjuseks, miks midagi on tegemata jäetud, kuid oleme ausad, sellisel juhul oled sina ju ikkagi valinud selle tee, et oled need tegemata jätnud. Hirm ise ei saa midagi teha. Ikka ja ainult sina ise teed valikuid.
Kui ma lasin oma hirmudel vabalt voolata lõi mu kehasse mitmesse kohta teravad valud. See voolamine andis mulle suurepärase uue taju. See andis mulle vabastatud ja seiklushimulise hinge.
Tehnika 289: Luba hirmudel jutustada oma lugu. Võta nad vastu, ära hakka neid ära ajama, maha suruma, vabastama. Ühe lausega – ära tee midagi! Ole oma hirmude jaoks kohal. Luba neil ülesse tulla. Võta nad hoolivusega vastu ja vaata, mis juhtub. Hea, kui sa suudad seda kõike teha mediteerides ja oma südames. Kui sul seda võimalust pole, siis anna teadlikult luba: “ma võtan oma hirmud vastu”, ole täielikus enda armastamises ja vaata, mis juhtuma hakkab. Olen suhteliselt kindel, et hakkad oma hirmudesse armastusega suhtuma.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
