“Põhikoolis hääletasid õpetajad minu kui õpilase poolt, kes lõpetab kõige suurema tõenäosusega elektritoolis.” Sylvester Stallone
Vahel unustame, et õpetajad eksivad. Et jumalikkus tuleb peale inimlikkust.
Vallalisena oli mul selge ettekujutus, milline naine peaksin uues suhtes olema. Reaalsus on, et ma pole suhtes see naine enda ettekujutusest.
Kui mul polnud emaks olemise kogemust, siis mõtlesin ning targutasin, kuidas küll mina oma lapsi kasvataksin. Reaalsus on olnud oluliselt loomingulisem.
Kui ma olin oma kehaga sõber, siis mõtlesin, et enam ma talle liiga ei tee. Mu sõber saab kinnitada, et see ei vasta tõele.
Tänapäeval võivad kõigist saada õpetajad, kes jagavad õnnelikkuse valemit. Kes meist ei tea tänulikkuse-, külgetõmbeseadustest? Egost? Tšakratest? Headest-halbadest energiatest? Mediteerimise ja jooga kasulikkusest? Kui nii paljud sellistest teemadest räägivad, ju siis need vastavad tõele!
Ja siis need –
*kes ei suuda olla armastavad naised, kui mehed on nõmedad,
*suurepärased emad, kui lapsed ajavad hulluks,
*olla rahulikud, kui emotsioonid üle keevad,
*elada hetkes, kui argipäev sisse sõidab,
*tegeleda sellega, mida armastavad, aga lubatud raha ei tule,
– arvavad, et neis on midagi valesti.
Samuti olen hakanud märkama, et tuntud meesõpetajad räägivad, kuidas naine peaks käituma peale lapse saamist (omamata kogemust, mida tähendab olla naise kehas, kui see on hormoonide poolt üle võetud ning sünnitamistrauma läbi teinud). Lapsetud õpetavad, kuidas lapsi kasvatada. Vallalised teavad, kuidas suhtes õnnelik olla. Mungad, kuidas igapäevaelus toimetada.
Loomulikult võivad inimesed arvamust avaldada. Mulle tuletati ka meelde, et äkki näevad need, kes on kaugemal, oluliselt lähemale. Võib-olla. Aga “võib-olla” on minu arvates päris siia-sinna ebamäärane sõna. Minu mõte on, et iga arvamus (ka sulle väga autoriteetse inimese arvamus) ei pruugi sobida sulle.
Õpetamine on vastutus. Sõnu seades võiks igal õpetajal vasardada tühikute vahel teadmine, et tõde on kõigis ja kõiges. See, mis sulle sobib, ei pruugi sobida teisele. Vahet pole, kas sa oled guru või alles esimese eneseabi raamatu läbi lugenud. Sama teadmine võiks ridade vahelt ka lugejate, kuulajateni jõuda.
Palju on kirjutatud, et suhte vägi on naiste käes ja meestel puudub justkui vastutus. Selles on teatud tõde, mis aga ei kehti igas suhtes. Mina näen suhet kui elavat organismi. Suhe on nagu laps, kes vajab siia ilmale tulekuks nii meest kui ka naist. Suhtel on oma elu, oma tõusude, mõõnade, õppimiste, vigade, haiget tegemiste ja saamiste, paranemistega, surnust ülestõusmiste ning eluga hüvasti jätmistega. Suhe eeldab vähemalt kahte inimest. See ei saa põhineda ainult ühe inimese soovidel.
Kui suhe ei toimi, siis tasub küsida, miks sa suhtes oled? Kas sa üldse vajad seda? Ja kas su vajadus põhineb enda armastamisel või egol? Ego all mõtlen: tahan seda suhet, sest see on mu soov, ma kardan sellest suhtest loobuda, sest siis jään üksi” vms. Mõned suhted toimivadki, sest kaks inimest tahavad sinna panustada. Suhe ei saa toimida, ükskõik kui väga sa ka ei rabeleks, kui üks pooltest ei taha. Mõlemad peavad teineteises midagi nägema, ning mis peamine – tundma.
Kellelegi ei tule üllatusena, et inimesed on erinevad. See tähendab isesugust käitumist samas situatsioonis. Kaks erineva iseloomu, taustaga inimest, kes jagavad sarnast maailmavaadet, võivad ühest ja samast olukorrast välja lugeda täiesti äraspidist. Iga inimene on unikaalne. Iga situatsioon on unikaalne. Iga suhe on unikaalne.
Inimeseks olemise üks ägedamaid väljavaateid on võime muutuda. Sa võid võtta teooriad ja õpetussõnad ning neid katsetada. Muuda teiste kogemused enda kogemusteks. Kui need töötavad ja muudavad su elu rahuldust pakkuvamaks, siis integreeri need oma ellu. Kui ei sobi, siis vaheta praegused teooriad selliste vastu, mis sulle, kui täiesti imelisele isiksusele paremini sobivad.
Tunnen siirast vajadust rõhutada, et teiste kogemused ei ole sinu kogemused.
Kui me kaalukausid kord ühele, kord teisele poole kõiguvad, siis see ei tee meid veel läbikukkunuks. Keegi pole läbikukkunud, kui tunneb, et armastab oma last rohkem kui meest. Sa pole läbikukkunud, kui sa ei suuda iga päev hetkes elada. Sa pole läbikukkunud, kui sa ei suuda andestada inimestele, kes on sulle liiga teinud. Toon näite südamerütmidest – kui südame EKG ekraanil on ainult üks kriips, siis sa oled surnud. Tõusud ja mõõnad näitavad elu.
Ükskõik, milline vaimne teooria või praktika ei saa sulle öelda, et sul on viga.
Uuri välja, millised teooriad ja praktikad sulle sobivad. Lase õpetused läbi sõela. Tunneta neid mõtteid enda kehas. Kas need lähevad kokku sinu maailmapildiga? Kas sul on vaja neid mõtteid või muutuseid? Kas selleks on praegu õige aeg? Kas need õpetused aitavad sul olla sina ise või ütlevad, et pead muutma oma olemust?
Ma olen sulle väga tänulik, et loed mu jutte ning lased neid endast läbi. Kuid palun tee seda enda suhtes armastavalt. Mina olen mina ja mu kogemused tulevad ainult läbi minu. Sina oled sina ning sinu vajadused võivad olla hoopis teistsugused.
Tehnika: Kirjuta ülesse inimesed, keda imetled või kes sind inspireerivad. Kirjuta ülesse põhjused, miks neid imetled. Kui mõni neist on elust lahkunud, siis, kas nende eluteed olid vigadeta või õnneliku lõpuga?
Näiteks Van Gogh. Inimene, kes olenemata kõikide survest ja väidetest, et tal pole annet, jäi iseendale kindlaks. Tema elu polnud muinasjutt, aga ta on jätkuvalt inspireeriv!
Või Elizabeth Gilbert, kes on kirjutanud menuki “Söö, palveta, armasta”. Ta tegi väga ebakonventsionaalseid otsuseid. Näiteks lahutas mehest, kes teda armastas ja üllatusena ei tahagi lapsi. Kuid sind võib inspireerida tema julgus. Jäta meelde oma eeskujude omadused ning meenuta neid, kui sa ei julge teistest erineda, jääda iseendale kindlaks vms.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
