Mõne sekundi järel tõusis samast kohast eelmisest umbes neli korda suurem sigarikujuline sinakasroheline ese ja liikus paremale peaaegu samal kõrgusel kui esimene objekt. Neiud nägid vasakul ja paremal valguskiiri ja mõtlesid, et piirivalve valgustab eset. Ese võttis sisse sama koha kus esimenegi. See äratas juba tähelepanu.
Kulminatsioon tuli ootamatult. Objekti nurgamõõdud hakkasid üha kiiremini suurenema. Jäi mulje, et objekt lähenes vaatlejaile. Liikumine oli lõpuks niivõrd kiire, et Jaanika põgenes. Moonika ei tundnud hirmu ja jäi paigale, seda enam, et tal tuli kojuminekuks läbida metsatukk, kuhu äsja oli sisenenud too kummaline roheline moodustis.
Pauku või heli ei järgnenud, vaid sellele kohale, kuhu objekt pidi arvatavasti “kukkuma”, tekkis 15-20meetrise läbimõõduga piimvalge kuppel.
Moonika hakkas minema metsatuka suunas, tundmata hirmu. Nüüd tundis ta korraga peapööritust. “Hakkasin meeletult kartma, sellele järgnes ilmselt teadvuse kaotus. Aeg-ajalt tulin teadvusele, kuid mind ümbritses täielik pimedus, mõtlesin, mis minuga on, miks ma ei näe naabermaja tulesid. Hirm kasvas ja teadvus kadus jälle,” selgitas Moonika meile kaks nädalat hiljem.
Kui Jaanika, kes oli vahepeal koju jõudnud, juhtumist vanematele rääkinud ja end kosutanud, helistas lõpuks Moonikale, oli too äsja sisenenud. Jaanika hinnangul oli kulunud paarkümmend minutit. Tavalise kõnniga kulus kojujõudmiseks kolm-neli minutit. Moonika pesi ennast ja riided ära ning otsustas, et ei räägi täna vanematele ja läks magama, tundes pidevalt alateadlikku hirmu, et roheline ellips võtab teda kaasa.
Moonika oli kaks nädalat kerge hirmu all ja mures. Jaanikal arenes aga tugev soov midagi õppida. Hiljem need reaktsioonid neidudel vahetusid. Töö juures arvati, et tüdrukud ajavad lora. Neidudega vestles väljasõidugrupi koosseisus ka psühholoog Jaan Huik, kelle arvates oli juhtum arvestatava usaldusväärsusega.
Tuli aga kaaluda veel kontraversiooni olemasolu. Tugeva miraaži korral oleks kaemus väga sarnane. Selle võimaluse kontrollimiseks siirdusime mõni päev hiljem Rutja piirivalvekordonisse, mis asub ligi 15 kilomeetri kaugusel ja sobivas vaatlussuunas. Kordoni isikkoosseisu ja juhtkonnaga rääkides ilmnes, et nemad polnud tol ööl midagi näinud, valgustamisest rääkimata. Polnud põhjust neid mitte usaldada, selles veendusime varsti. Oletasime, et vaatlusobjekt võis sellisel juhul jääda Rutja ja Haljala vahelisse ruumi.
Teenistusžurnaaliga tutvudes ilmnes, et see piirkond on üsna anomaaliarikas. Suve viimased sündmused olid sisse kantud sellisena: “Kella 2.30 paiku märkasin metsas valgust. Lähenesin ja nägin 25-30 meetri kaugusel välu teises servas umbes poole meetri kõrgusel maapinnast ligi 40sentimeetrise läbimõõduga valget kera. Tundus, nagu oleks ere ümar lamp valgesse riidesse mähitud. Mõne aja pärast valgus kustus, kuid ilmus varsti uuesti – kuulda oli õudne heli. Palijev nõutas kordonist abi. Nelja mehega tuldi tagasi, objekti ei olnud, kuid heli oli kuulda ja see mõjus endiselt hirmuäratavalt, sundides mehi lahkuma. Järgmisel päeval vaadati sündmuskoht valges üle. Vaatamata sellele, et tegemist oli liivarikka piirkonnaga, ei leitud tundmatuid jälgi.”
Teine sissekanne meenutab Hispaania lennuväebaasi juhtumit. Reamees Abdakov tegi sissekande juhtunust 24. augusti ööl, millest jutustas meile nõnda: “Astusime kaaslasega postilt tulles mööda mereäärset teed väeosa suunas ja vestlesime vaikselt. Kella poole kolme ajal oli selge, kuupaistene öö. Paremale, meie teele suunduva tee poole vaadates märkasin äkki ligi 70 meetri kaugusel helesinist kuma. Juhtisin kohe Rivkovi tähelepanu sellele. Valgusest ilmus teele sihvakas helesinine ülestõstetud kätega inimkuju – mehefiguur, mis liikus küljega meie suunas, sammudes üle tee. Hästi olid eraldatavad pea, kael ja mehe aasialik profiil. Imelik, et kuju näis tasapinnalisena. Rohkem me enam kuju ei vaadelnud, sest tundsime hirmu ja jooksime kordonisse abi järele. Anti üldine häire. Kulutasime olendi tabamiseks neli tundi. Päeval otsingud jätkusid, kuid kõik oli asjata.”
Allikas: Ameerika peidetud saladused: iidsed rajatised, tulnukad ja täheväravad
Kuulsad kummituslood: Amityville’i õuduste maja
Kummituslugu elust enesest: maja, mis polnud loodud elavatele
Hirmus! Poveglia – neetud saar, kuhu külastajaid ei lubata
Peruu tähevärava müsteerium – uks teise reaalsusesse?
Iidsete kultuuride uurija: elu Maal pendeldab kuldsete ja pimedate ajastute vahel
Codex Gigas ehk Saatana Piibel
