Kas oled mõelnud, millised saavad olema sinu elu viimased 15 minutit, kui sa mõistad, et kell hakkab lugema tagasi 14:59; 14:58 jne? Mina ei olnud selle peale kunagi mõelnud, aga seoses eelmine nädal toimunud juhtumiga, kus oli vaja elustada inimest (see päädis tema pääsemisega) kuni kiirabi saabumiseni, jättis see oma jälje ja nii juhtus, et läbielatud sündmused avaldusid unes, kirjutab Leonhard Järvis blogis Unerändur.ee.
Unenägijana ja Teise tähelepanu kogejana/kasutajana on kõik sellised sündmused minu jaoks hetked, kus pole emotsioone, vaid ainult teadlikkus ja otsusepõhine tegutsemine. Olen alati kasutanud unenägemist ja unenägusid kui keskkonda, kus on võimalik kogeda kõike seda, mis on oluline, millest saab õppida ja mis annab mulle teadvusena lisamõõtme tunnetuse läbi. Kuna sealsed võimalused selle reaalsuse sündmuste läbielamiseks on kordades suuremad, kuna paljud füüsikaseadused ei kehti.Minu unenägemises oli tavaline päev – päike paistis, inimesed minu ümber olid kaunid ja kenad, riietused ilusad, miski ei viidanud sellele, et kohe on kõik läbi.
