15 minutit elu lõpuni

Kas oled mõelnud, millised saavad olema sinu elu viimased 15 minutit, kui sa mõistad, et kell hakkab lugema tagasi 14:59; 14:58 jne? Mina ei olnud selle peale kunagi mõelnud, aga seoses eelmine nädal toimunud juhtumiga, kus oli vaja elustada inimest (see päädis tema pääsemisega) kuni kiirabi saabumiseni, jättis see oma jälje ja nii juhtus, et läbielatud sündmused avaldusid unes, kirjutab Leonhard Järvis blogis Unerändur.ee.

Unenägijana ja Teise tähelepanu kogejana/kasutajana on kõik sellised sündmused minu jaoks hetked, kus pole emotsioone, vaid ainult teadlikkus ja otsusepõhine tegutsemine. Olen alati kasutanud unenägemist ja unenägusid kui keskkonda, kus on võimalik kogeda kõike seda, mis on oluline, millest saab õppida ja mis annab mulle teadvusena lisamõõtme tunnetuse läbi. Kuna sealsed võimalused selle reaalsuse sündmuste läbielamiseks on kordades suuremad, kuna paljud füüsikaseadused ei kehti.

Minu unenägemises oli tavaline päev – päike paistis, inimesed minu ümber olid kaunid ja kenad, riietused ilusad, miski ei viidanud sellele, et kohe on kõik läbi. Elus on kõik ootamatu, nii ka selles unenägemises, kus äkki helistas mulle sõber ja teatas, et tal on elada 15 minutit ja ta tahaks, et ma oleks tema jaoks olemas täpselt nii kaua, kuniks on veel elu. Pean mainima, et tegevus toimus Torni jalamil.

Ma küsisin, et kas ta tunneb hirmu? Kas tal on midagi, mida tahab öelda või mida ma saan tema heaks teha, et see oleks elu parimad viimased 15 minutit.

Samal hetkel vaheldusid meil rollid ja hoopis mina olin see, kellel oli jäänud elada 15 minutit ja kell hakkas uuesti ennast nullini loendama. Sõber küsis, et miks ma vait olen, kas minuga on kõik korras? “Jah, nii korras, kui olla saab, arvestades, et elada on jäänud 14 minutit 56 sekundit ja siis mu süda seiskub, kuna mul on infarkt,” vastasin emotsioonitult.

“Kas sul on hirm?” küsis ta. Vastasin: “Ei” ja lisasin: “Minus on sügav rahu, kuna kõik, mis olen teinud, on armastuse pärast ja kõik, mis jätnud tegemata, on olnud samuti armastuse pärast.”

Samal hetkel meenus, et minult on küsitud, et kuidas vältida elus energia kadu ja tegeleda foobiatega? Ja ma hakkasin oma viimases jutuajamises seda lahkama, sest sõber kuulas. “Põhiliseks energiakaoks on inimesel hirmud. Teadvustatud või teadvustamata, hirmud juhivad meie elu, meie valikuid, meie otsuseid. Need, kes on välja astunud hirmu korduvast mustrist, neil on oht langeda sügava kurbuse halli loori taha…” kuulsin ennast rääkimas. “Sügav kurbus kaasneb teadvuses vahetu kokkupuutega surnute maailmaga, kui lahkub keegi tema jaoks väga oluline hingeteadvus.

See võib olla lemmikloom või ükskõik, kes on sinu jaoks olnud armastus. Kõikide nende teadvuste lahkumine võib sind paisata sügava kurbuse halli loori taha. Sügava kurbuse hall loor varjutab su eluenergiat, see võtab sinult ootamatult selle, mis toob sära silmadesse, mis annab elule maitse, värvi, tunde või annab sihi.

Paljud inimesed kaotavad oma eluenergiat iga päev sügava halli kurbuse loori taha, sest nad on kadunud iseenda jaoks. Nad on lasknud endast kaasa viia selle, mis annab elule jumalikkuse ja nii ei suuda nad endas leida jõudu, elada täiel rinnal, elada armastuses!”

Sõber kuulas mind vaikides, vaatasin kella, mul oli jäänud 1 minut 12 sekundit.

Äkitselt sain aru, et ka minus on sügava halli kurbuse loori varjund ning nii nagu tuleb tagasi tuua oma energia hirmust, tuleb leida endas ka kohad, kus peidab ennast sügava kurbuse hall loor, mis varjutab su silmade sära. Tuleb enne surma üles leida see, mis annab elule mõtte, see mis näitab sulle sihi. Sihi kuhu? Iseenda südamesse, hinge, sinna, kus saad alguse sina ja mis teeb sinust sinu. Kogu mu elu jooksis silme eest läbi, olin teinud endaga rahu, olin leppinud kõigega – kohe mind ei ole enam.

Korraga kell peatus. Ma teadsin, et ta peatus, aga kuna numbrilaud muutus valgeks, ei näinud enam numbreid, vaid olin märkamatult jõudnud üüratusse kosmilisse öösse. Tähistaevas tähtede keskel, galaktikate vahel. Minu ees oli ilmapuu koos kõikide elavate hingedega ja seal ma nägin, kuidas tasapinnalisest 2D yin-yang märgist vormus ruumiline kolmemõõtmeline yin-yang märk, kus üks osa oli valge, teine kuldne. Jäi mulje justkui kallistaksid üksteist kaks tilgakujulist gravitatsiooni Jõu poolt väändunud pisarat, mis sobitusid üksteise sisse ja külge, olles kui üks tervik.

Samal hetkel ütles mu Teise Ise teadvus, et see ongi ODIN….üks tervik tervest, selle poole püüdlevad kõik hingeteadvused. Eesmärk on olla ÜKS…ODIN….1.

Ärkasin. Kell oli 4:38, minu sees oli suur mõistmine ja vastus. Teadsin, et Teise Ise tegemistes on kolm kaamera vaatepunkti. Esimene sinu teadvuse läbi, teine kõrvaltvaataja teadvuse läbi ja kolmas üldvaatena kosmilise teadvuse läbi. Need kõik vaated on antud sulle selleks, et mõista, kuidas näed sa ise, kuidas keegi teine ja kuidas näeb universum SIND, kes sa oled ARMASTUS ja ei midagi muud.

Teise Ise teadvus veel ütles, sul on ka palju nägijaid…las nad teevad unes taotluse, et mõista, millised on nende viimased 15 minutit, kellega nad seda jagavad, mida räägivad…see kõik näitab selle taotluse esitajale seda, mis on tema jaoks kõige olulisem, enne kui ta pöördub tagasi… saades üheks.

Unenägemisteni unes ja ilmsi!

Autor: Leonhard Järvis

Allikas: Teadlik unenägemine: kui suurt pilti korraga ei näe, vaata tüki kaupa

Elu mõte on saada teadlikuks iseendast ja oma tõelisest olemusest

Neli praktilist nippi, kuidas jõuda teadlike unenägudeni

Vaata lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Athena Lazi raamatut “Sinu unenägude alkeemia”.

Seotud