Järgnevalt on loetletud vaid paar vaenulikkuse mitmetest nägudest.
1. Vaen – tõenäoliselt on see vaenulikkuse kõige levinum väljendumisviis, mis ulatub kergest teravusest kuni hammaste paljastamiseni. Kellegi vaenu sihtmärgiks olemine võib ühtlasi olla väga ebameeldiv ja mõnikord ka hirmus, sest teame, et meid vaenav inimene on meid südametult sihikule võtnud, ründerelvastus kasutamiseks valmis.
2. Sarkasm – teise inimese mahategemine vaenulikus võtmes. Sarkasm pole mitte ainult südametu, vaid ka julm (ükskõik kuidas me seda ka oma vaimukuse või põhjendatusega varjata ei püüaks). Sarkasmi abil võtame kelleski sihikule mingi osa, mida narrida või halvustada sellistes oludes, mis on tavaliselt naljast väga kaugel. Sarkasm ei tähenda üksnes agressiivselt kellegi mõnitamist, vaid ka häbistamist ehk enda upitamist seeläbi, et püüame teist maha teha ning sageli saame sellest ka teatud rahulduse. Isegi üürike sarkasm viib suhete kaugenemiseni, mistõttu võime hiljem avastada,et meie “sihtmärk” on püstitanud müüri meie eemal hoidmiseks, isegi kui muidu on tema käitumine igati sõbralik. See ei pruugi olla teadlik vastuabinõu, vaid lihtsalt meie juuresolekul valvsaks muutumine ja vajadus end kaitsta, eriti siis, kui me pole pakkunud mingit siirast vabandust oma terava sarkasmi eest. Selline torge võib tõeliselt haavata. Kui sarkasmile tähelepanu ei pöörata, võib see lähisuhte hävitada.
3. Pahatahtlikkus – teistele halva soovimine, mis on vaid sammu kaugusel tõelisest vihkamisest. Pahatahtlikkus võib avalduda sellistes emotsioonides nagu põlgus, kadedus, armukadedus ja kahjurõõm (emotsioon, mis kaasneb teiste kannatuste üle rõõmustamisega). Kui meis peitub pahatahtlikkus kellegi vastu, ei pruugi me küll väliselt vaenulik välja näha, aga tunneme siiski vaenulikkust ja kiirgame seda (ükskõik kui vaevumärgatavalt), kahandades pahatahtlikkuse sihtmärgi inimlikkust.
4. Põlgus – võta üks osa vastikustunnet, üks osa viha, üks osa moraalset üleolevust, vala jääga klaasi ja saadki valmis põlguse kokteili. Põlgus on veelgi julmem kui sarkasm ja ka vaenulikum. Selle olemasolu ei viita mitte üksnes suhteprobleemile, vaid ka selle suhte peatsele hävingule. Põlgus on kõikide emotsioonide seast tõenäoliselt inimväärikust kõige enam alandav.
5. Passiivne agressiivsus – väga levinud käitumine, mida tavaliselt kasutavad need, kes oma viha alla suruvad või varjavad. See on ühtlasi kaudne ja sihilik. Tavaliselt ei jäta see väliselt agressiivset muljet, küll aga tekitab agressiivsuse tunde. Selline käitumine võib esineda mitmel moel, millest mõned on näiteks: sihilikult aeglaselt või lohakalt töötamine, samal ajal teeseldes, et anname endast parima; ajutiselt kuuletumine, samas tegelikult vastupanu osutades (“Ma teen selle ära nii ruttu, kui saan”); oma viha tunnistamisest keeldumine, olgugi et tegelikult oleme vihased; kui kellegi öeldu meid tegelikult häirib, aga ütleme tõrjuvalt “Olgu siis!” või „Mul ükskõik!”; kui ütleme süütu näoilmega “Ma ju tegin ainult nalja!”, kuigi tegelikult mõtlesime öeldut tõsiselt.
6. Südametu kriitika – sageli on see maskeeritud konstruktiivseks kriitikaks, sest osutame enda arvates teistele suurt abi. Kuid selline kriitika on tavaliselt lihtsalt armutu häbistamine, mis esitatakse ilma mingi kaastundeta; kriitika saajale mõjub see valusalt, ükskõik kui passiivne või noor ta ka poleks. Tavaliselt on kritiseerija vabanduseks mõni selline lause nagu: “Ma lihtsalt ütlen nii, nagu mina asja näen.”
7. Vägivald – vaenulikkuse äärmuslik väljendamine.
8. Kaitsvaks muutumine – see pole küll alati vaenulik, aga sageli siiski. Selline käitumine on vasturünnak ka siis, kui seda varjata mõistlikkuse või süütu hoiaku taha.
9. Kalkus – enda väljendamisele sellise teravuse lisamine, mis ületab salvavuse piiri, sealjuures hoolivust sugugi ilmutamata. Kalk pilk või hääletoon võib takistada lähemate suhete moodustumist, seda ka siis, kui kalkuse ohver käitub nii, nagu kõik oleks korras.
10. Õel või häbistav õrritamine – lihtne on vaenulikkust väljendada väidetava huumori näol ja üheaegselt seda huumori nimetuse all varjata. Kui teised selle tulemusena haiget saavad või ebamugavust tunnevad, võime öelda, et tegime ainult nalja, andes mõista, et neil inimestel pole erilist huumorimeelt, seeläbi neid häbistades, et nad meie ootustele ei vastanud. See aitab meil süüdistustest pääseda ja tembeldab nemad probleemi aluseks.
11. Liigne võistlushimu – igasuguse hoolivuse kaotamine oma konkurendi vastu. Vajadus võita iga hinna eest. Ohtlikult lühinägelik käitumine.
12. Hirmutamine – kavatsus kedagi alistuma sundida, eeskätt temas hirmu tekitades. Kiusamise põhiline väljendusviis.
13. Vihkamine – vaenulikkus ja sügav valu kokkusõlmituna musta südamega fookuseks kellegi teise (või teiste) pihta. Vihkamise summutamine või eiramine üksnes põhjustab vihkamise süvenemist, nii et see levib meis kõikjale. Oma vihkamisse sisenemine ja sealt väljumine (turvalises terapeutilises keskkonnas vihkamist täielikult väljendades, otse valuga küllastunud tuumani välja), ilma endale või teistele viga tegemata, on sügavalt tervendav protsess, mis aitab sillutada teed ehtsa andestuseni.
Vaenulikkuse vastumürgid
Vaenulikkus tõrjub lähedust ja hoiab kõiki suhteid pinnapealsena, eemal igasugusest olulisest tervenemisest ja süvenemisest. Vihkamise südameni jõudmine ja sellelt turvise maha kiskumine, ilma et eraldaksime end oma vihast ja võimest endast hoolida, on suur ettevõtmine, mis on üheaegselt haavatav ja väestav; osaliselt võimaldab seda enda pühendamine järgnevatele harjutustele.
Empaatia – mida empaatilisemalt sa teistega suhtled ja mida rohkem võimaldad endal täielikult jagada teiste tundeid või olla teistega emotsionaalselt ühel lainel, seda väiksem on tõenäosus, et näitad nende inimeste vastu üles vaenulikkust. (Kui lastele juba noorest peast õpetada, et nad “kujutaksid ette, kuidas nad end siis tunneksid, kui keegi teine nendega nii käituks või kui nendega midagi sellist juhtuks”, võib see aidata luua tervislikku empaatiat.)
Kaastunne – kellelegi kaasa tundmine ei tähenda, et peaksid teisi igasugusest vastutusest vabastama, ega ka seda, nagu sa ei tohiks nende tehtu üle pahameelt väljendada, aga sa ei lükka neid sealjuures oma südamest välja. Viha ja kaastunne võivad koos eksisteerida, aga vaenulikkus ja kaastunne mitte.
Haavatavus – kui oled haavatav (läbinähtav ja kaitsetu), siis avad endseega teistele ning teed ruumi empaatiale ja kaastundele, tugevalt vähendades vaenulikkuse avaldumise tõenäosust.Oma häbi, hirmu ja vihaga lähedaseks saamine – mida paremini sa neid emotsioone tundma õpid (need kõik on vaenulikkuse tekke koostisosad), seda oskuslikumalt oskad nendega toime tulla, kui need emotsioonid esile kerkima peaksid. Näiteks ei lase sa oma häbil muutuda vaenulikkuseks, mis oleks suunatud teiste või iseenda vastu.
Rõõmu jagamine – teiste kordaminekute üle rõõmustamine.
Sõimu vältimine – see ei tähenda, et peaksid igas olukorras vandumise lõpetama, aga ära solva, laima ega kuidagi teisiti sõnadega kedagi ründa. Öelda “sitt lugu” ebameeldiva pangateate kohta on väga erinev sellest, kui kedagi teist “sitakotiks” kutsuda.
Oskuslik viha – kui sinu viha pole häbistav ega süüdistav ning muudab su haavatavaks, siis takistab see vihal vaenulikkuseks muutumast.
Teadlik sõnavaling – väga kasulik vahend, mida kasutada siis, kui tunned tugevat tõmmet agressiivseks muutumise suunas.
Allikas: Robert Augustus Masters “Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni”, kirjastus Pilgrim
