Me oleme ju kõik noored olnud - see on ütlus, mida lapsena sain tihti täiskasvanutelt kuulda. Nüüd, kui olen pea terve oma elu tundnud ennast siiani lapsena, siis jällegi kummitab mul peas lapsena kuuldud ütlus, et vanemate jaoks jäävad lapsed alati lasteks. Kaua aga need lapsed ise ennast lapsena tunnevad? Millal me mõistame, et aitab teiste järgi elamisest, sest ma olen iseseisev ja vastutav isiksus? Millal me teame kui täiskasvanulik arusaam meis tärkab? Kas me suudame selle ise ära tunnetada? Või käib see nii rahulikult, et me tõesti kasvame sellesse, aga lihtsalt ühel hetkel nipsust täheldame seda?
Vanus ei loe siin väga midagi. See küpseks saamine on eraldiseisev temaatika. Terve meie teadvus on muutunud ja meis tärkab realisatsioon ja mõistutunne.
