Vutt kuulub kanaliste seltsi ja faasanlaste sugukonda. Vaatamata väiksele kehakaalule on lind aktiivne muneja. Aastas rõõmustab tubli emavutt pidajat kuni 300 munaga. Tõsi, munad on suht väikesed, kuid ega munejagi ise suur pole.
Keskmiselt kaaluvad vutimunad 11-13 grammi, sekka tuleb nii veidi suuremaid kui ka väiksemaid. Võrreldes teiste munevate kodulindudega panustab vutt munadesse tunduvalt rohkem, kui arvestada muna massi suhet muneja kehakaalu.
Välimuselt on vutimunad kaunilt pilkupüüdvad. Meie oleme poeletis harjunud nägema kirjukoorelisi vutimune, millel on ülekaalus just pruun pigment. Näiteks munadepühade puhul vutimune värvima ei peagi, nad on niigi silmale kaunid vaadata. Kirjukoorelisusest sugeneb ka väike probleem, nimelt on munakoore pragusid vutimunadel raske avastada.
Vutimunade omapära on suht õhuke koor (koore paksus 0,2-0,3 mm) ja tihked koorealused kilejad kestad. Mitmekihiline muna sisu kaitsev katete süsteem on esimene põhjus, miks vutimunad nii kaua värsketena säilivad. Muide, sageli süüakse küpsetatud-keedetud vutimune hoopis koos lubikoorega. Tarbijale on see isegi soodne, sest õhuke munakoor söömist ei sega ja maos soolhappe toimel lagunevad kooreosakesed rikastavad organismi kaltsiumiga, millest tänapäeva elustiili ja toitumisharjumuste juures alatasa nappus käes.
Mida kasulikku vutimunad sisaldavad?
Ka vutimunade puhul saame rääkida kolmest muna põhiosast: koorest, munavalgest ja munarebust. Munakoore ja koorealuste kihtide arvele koguneb ligikaudu kuuendik muna massist, kolmandik vutimuna kaalust kuulub rebule ja kõige rohkem – veidi üle poole ehk 55%, on vutimunas munavalget. Võrreldes kanamunadega on vutimunades suhteliselt rohkem rebu ja vähem munavalget, ehkki absoluutkogustes on kõik näidud loomulikult suuremate kanamunade kasuks.
Heites pilgu vutimunade toiteväärtusele, võib teha järgnevad üldistused. Esiteks, põhitoitainetest on tooretes munades kõige rohkem loomulikult vett, mis moodustab pea kolmveerandi muna kaalust. Pingereas järgmise, teise koha haaravad valgud, nende osakaal küünib kuni 13%-ni. Et munavalgud kuuluvad loomsete valkude hulka, siis on nende bioväärtus (erinevate asendamatute aminohapete hulk ja vahekord) suhteliselt kõrge ja seeduvus hea.
Eriti rohkelt on vutimunades meile asendamatuid aminohappeid nagu trüptofaani, metioniini, lüsiini ja fenüülalaniini. Oluline on seegi, et vutimunade valgud on paljudele ülitundlikele inimestele vähem allergeensed võrreldes kanamuna valkudega.
Viimasest tõdemusest lähtuvalt sobivad vutimunad hästi nende laste toidulauale, kes kanamune allergia tõttu süüa ei saa. Vuttide munavalges on rohkesti erilist kaitseensüümi lüsosüümi (paralleelnimetus ka lüsotsüüm), mis edukalt lõhustab erinevaid mikroorganisme. Just lüsosüümirohkus ongi teine põhjus, miks vutimunad õigetes hoiutingimustes kaua säilivad. Õigete hoiutingumuste all mõistetakse pigem jahedust kui soojust. Munade termilisel töötlusel (küpsetamisel, keetmisel, praadimisel) kaotab lüsosüüm aktiivsuse ja seega ka kaitsevõime.
Kolmanda põhitoitainete rühmana tuleb mainida lipiide, mida munades on vaid veidi vähem võrreldes valkudega. Kui valke on rohkelt vutimunade munavalges ja vähem munarebus, siis lipiidid on koondunud peamiselt rebuossa. Rebus on ka kogu vutimuna kolesterool, mida on siiski vähem võrreldes kanamunadega. Süsivesikuid on emavuttide andides napilt, kõigest protsendi piires.
Muide, vutimunad on suht tagasihoidliku kalorsusega, sajagrammise söödava osa seedimisel saab tarbija 140-160 kcal energiat. Vutimune võib süüa toorelt, praetult, keedetult, küpsetatult. Väärtuslikud on nad nii iseseisvalt kui teiste roogade koostises.
Rohkelt erinevaid mikrotoitaineid
Loo söödavate peategelaste väärtus ei peitugi niivõrd põhitoitainetes, vaid hoopis bioaktiivsetes mikrotoitainetes ja viimaste koosmõjus sööja organismile. Nimelt on vutimunades rohkelt erinevaid vitamiine, kusjuures rõhutama peab erinevate B-rühma vitamiinide (eeskätt B1, B2 ja B5 suurt osakaalu) ning vitamiin A eelühendite kõrget sisaldust.
Mineraalühenditest tuleb mainida kirjukooreliste kaunitaride kaltsium- ja fosfoühendite küllust. Mikroelementidest hiilgavad vutimunad suhtelise rauarohkusega ja pealegi on loomse päritoluga raud toiduainetest kergesti omastatav. Veel saab sööja vutimunadest ka vähesel määral tsinki ja joodi.
Vutimunad tervise teenistuslehel
Vutimunade ravitoimet hinnatakse kõige rohkem just Aasia maades. Näiteks Jaapanis kuuluvad vutimunad sageli kohustusliku osana lastele pakutavasse menüüsse. Paljudes Aasia riikides on rahvameditsiinis kasutusel lausa spetsiaalsed ravidieedid, mis rajanevad teatud koguste tooreste vutimunade ärasöömisel kindla ajaperioodi vältel.
Väidetavalt on sellised ravivõtted kasutusel südame-veresoonkonna, seedekulgla, neerude, hingamisteede ja närvisüsteemi seisundi parandamiseks ning isegi astma leevendamiseks. Aasia kultuuritraditsioonides rõhutatakse sedagi, et tooreste vutimunade söömisest on abi organismi üldise toonuse tõstmisel.
Juba aastakümneid kasutatakse vutimune biotehnoloogilises tootmises mitmete bioaktiivsete ühendite eraldamiseks. Inimesed aga ei jää sageli looduse loominguga rahule ja proovivad seda veelgi täiustada. Üks võimalus on vutimunade täiendav rikastamine polüküllastamata rasvhapete ehk omega-rasvhapetega, mis aitavad vähendada mitmete haiguste, näiteks ateroskleroosi kujunemisriski.
Selleks söödetakse vutte erilise söödaga, milles on rohkesti omega-rasvhappeid. Tavaliselt lisatakse vuttide nokaesisele teatud kogus lina- või rapsiseemned. Lisaks munarebule rikastub väärtuslike rasvhapetega ka erisöötmisel olnud vuttide liha.
Allikas: Naistekas.delfi.ee
Loe lisaks: Toitumisterapeut Signesse Kalmus: muna kasulikkust on raske üle hinnata
Muna sobib nii toidulauale kui ka iluprotseduuride tegemiseks ja ravisalviks
Milliseid mune eelistada?
