Tänapäeval on nii kerge lennata autopiloodil läbi sotsiaalmeedia ja endalegi märkamata leida ennast kellegi teisega võrdlemas. Kuigi ma (Simone) tean, et teiste elud ei ole nii piltilusad, nagu sotsiaalmeediast paistab, leian ennast ikka teistega võrdlemas. Pagan küll, kuidas teistel oma elus siis nii hästi läheb, aga mina ei suuda isegi öösel piisavalt unetunde kokku saada? Sotsiaalmeedia platvormidel näidatakse oma elu parimaid hetki ja peidetakse kõike, mida ei taheta maailmale näidata. Sotsiaalmeedia on meile ette näidanud tohutult ebareaalseid ilustandardeid ja kõike, mida me peaksime juba olema elus saavutanud. See pilt, mida me ekraanidelt näeme, võib tekitada tunde, et kui me ei ole juba oma 20ndates aru saanud, kes me oleme, mis karjääri soovime teha, kellega koos oma elu veeta, millised välja nägema peaksime, siis oleme justkui kuhugi hiljaks jäänud või teistest halvemad, sest tundub ju, et kõik teised on sellega hakkama saanud. Kuigi me teame, et ei näe Instagramis, Youtube’is ja mujal platvormidel peaaegu kunagi tervet tõde, oleme sellest ikkagi tahes-tahtmata mõjutatud.
Mul (Ingel) on ette tulnud ka hetki, kus keegi teine kirjutab hoopis mulle, kuidas ta tahaks minu elu elada või minu keha omada. Iga kord tekitavad sellised laused veidra tunde, sest näiteks olen ma ise oma mentaalse tervisega samal ajal nii halvas kohas, ei ole rahul oma keha või muude osadega oma elus. Sellistel hetkedel mõistangi, et see pilt, mille mina välismaailmale läbi sotsiaalmeedia maalin, näitab vaevu viit protsenti mu tegelikust elust.
