Harva räägitakse konkurentsist isiklikes suhetes, kuid võistlusvaimu probleem avaldub sageli kõige teravamalt just sellel tasandil. Mis on isikliku suhte, olgu selleks siis suhe vanemate, laste või armastatuga, kõrgeim võimalik tulemus? Mis on üldse igasuguse inimsuhte kõrgeim tulemus?
Kõrgeimaks tulemuseks on see, kui mõlemad suhte osapooled jõuavad punktini, kus nad töötavad selle nimel, et aidata teineteisel kasvada, samal ajal käies oma individuaalse vaimse arengu teed, mis seisneb enese praeguse mina ületamises. Kuid seda tulemust ei ole võimalik saavutada seni, kuni me teadlikult või alateadlikult usume ennast olevat võistlemas oma vendade või õdedega, vanemate või abikaasaga, töökaaslaste või sõpradega. Kui me püüame alati neist paremad olla, siis ei ole meil võimalik vabaneda võistlusvaimust ning ilmutada loovat vaimu.
Kui me vaatame minevikus domineerinud meeste ja naiste vahelisi suhterolle, siis vanasti ei olnud meeste ja naiste vahel palju võistlemist. Naisi kasvatati teadmises, et nad peavad oma kohta ühiskonnas aktsepteerima ning nägema, et mehega ei ole mõtet võistelda.
See tõi mõnikord kaasa ka konstruktiivsete suhete tekkimise. Sellised suhted ei olnud küll konstruktiivsed oma kõrgeimas tähenduses, kuid arvestades asjaolusid, võisid siiski toimida. Kui naine pidi aktsepteerima, et vaid mehel oli töökoht ja positsioon ühiskonnas ja kui ta tegi siis kõik võimaliku, et mees saaks oma missiooni täita, oli see suhe siiski konstruktiivne ja edasiviiv. Samal ajal oli mees tänulik selle toe eest ning tegi omalt poolt kõik, et aidata naist tema huvides ja kasvus. Vanasti olid üsna mitmed suhted sellisel moel positiivsed, sest puudus omavaheline võistlemine. Loomulikult tugines selline suhtemudel naiste allasurumisele, mida ei saa kuidagi positiivseks lugeda. Öelduga ei taha ma idealiseerida vana suhtemudelit, vaid juhtida tähelepanu sellele potentsiaalile, mis avaneb, kui abielusuhtes puudub võistlemine.
Mis toimub tänapäeva lääne ühiskonnas? Me oleme saavutanud teatud edu naiste vabaduse ja võrdsuse osas. Ehkki see protsess ei ole veel jõudnud olukorda, kus me võiksime väita, et naised on saavutanud täieliku vabaduse ja võrdsuse, on areng olnud siiski suur. Koos naiste sisenemisega tööjõuturule ning võimalusega karjääriredelil ülespoole ronida, on aga tekkinud ka võimalus võistluseks meeste ja naiste vahel, mis on omakorda hävitanud paljud armastussuhted.
Läänes on senini palju kultuure, kus poisse kasvatatakse üles võistlema spordis, rahategemises või milleski muus. Samal ajal on ka tüdrukuid kasvatatud taotlema haridust, tööd ja karjääri. Poistel puudub igasugune ettekujutus, mida tähendab abielluda naisega, kes ei sarnane tema emale ja ei rahuldu ainult kodukeskse eluga. Tänapäeva noored mehed ootavad sageli, et nende naine teeb kõike seda, mida nende ema tegi, käies lisaks sellele ka veel tööl. Selline olukord saab viia ainult tülini.
Samal ajal tunnevad paljud naised, et neil on topeltkoormus. Neilt eeldatakse karjääri ja edu töökohal ning oodatakse endiselt, et nad on ka täiuslikud abikaasad, emad ja majapidajannad kodus. Kuidas seda on võimalik saavutada? See ei olegi võimalik – mehed ei suudaks seda kohe kindlasti!
Paljud naised on püüdnud selle kõigega toime tulla, nad on kõvasti pingutanud ning leidnud siiski, et ei saa sellega hakkama. Osa naisi on selle tulemusena kaotanud enesekindluse, osa on frustreeritud või saanud lausa trauma osaliseks. Paljud abielud on purunenud sellest tuleneva mõlemapoolse frustratsiooni tõttu. Viimase paari aastakümne jooksul oleme me kaasaegses industriaalühiskonnas näinud, kuidas vanad meeste ja naiste vahelised rollid lõppevad ja inimesed otsivad läbi raskuste uusi rolle, millele oma suhet rajada.
Võistlemisest vabanemine
Et vabaneda kalduvusest võistelda, on meil vaja alustada sellest, et püüame aru saada, kas me oleme ka ise sellise nähtusega nakatunud. Kõige olulisem on loomulikult suhe oma abikaasa või partneriga, kui see puudub, siis tuleb meil püüda märgata oma kalduvusi. Sellistest omadustest ülesaamine ei ole vajalik mitte ainult iseenda heaolu ja arengu jaoks, vaid see puudutab ka otseselt meie võimekust olla konstruktiivses paarisuhtes.
Võtmeks võistlusvaimust ülesaamisel on mõtisklemine selle üle, et ainuke tõeline „võistlemine” toimub meil iseendaga – oma praeguse minaga. Me võime võrrelda ennast sellega, mis me olime minevikus ning näha, kas me oleme saavutanud edu. Kuid edu ei tähenda siin mingi oskuse, võime või positsiooni omandamist. Ka ei ole edu kontol oleva raha hulk. Edu saame mõõta ainult sellega, kui palju me suudame olla avatud ukseks oma MINA OLEN Kohalolekule.
Kui me oleme jõudnud selle mõistmiseni, siis saame ka aru, et enda võrdlemisel teistega, eriti oma abikaasaga, puudub igasugune mõte. Kas see on tõesti tähtis, kes teenib rohkem raha või kellel on kõrgem positsioon või enim tunnustust? See kõik ei ole oluline, kui me mõistame sügavamat tõde.
Allikas: Visioonid.ee
