Spirituaalne ärkamise üks külg on sellest teadlikuks saamine. Loogiline on oletada, et kui meie suudame luua kunstlikke reaalsuseid, siis eksisteerime omakorda millegi teise loodutena. Seda on võimalik tuimalt eitada ainult suure egoga inimesel.
Selle teooria järgi on kõik mõttest tehtud, kaasa arvatud meie mõtted mõtetest kui ka elu ja surm. Pole midagi, mis jääks hologrammist väljapoole. Kokku oleme aga üks Mõte ja piirid ning eraldatus on illusioonid ehk meie loodud mõtted. Näiteks võib tuua kolmapäeva või identiteedi. Need on kokkuleppelised vahendid ühiskonnas funktsioneerimiseks, kuid neid pole laias plaanis olemas. Sedasi oleme oma mõtetega maailma loonud, tundes ennast sellest eraldi. Tegelikult on kõik, mida näeme “mina”. Seda pole aga olemas.
Säärased paradoksid tõusevad siis, kui sa oled hologrammi ja eraldatust uskuma jäänud. Kas sa pole kunagi vaadanud mõnda filmi või lugenud raamatut ja mõtelnud, et toimuv on absurdne või isegi ilukirjanduse koha pealt ebarealistlik? Mõtle sellele, kuidas sealsed tegelased seda ise ei mõista ja kõigega kaasa lähevad. Nüüd mõtle aga sellele, kuidas inimene und nähes kunagi kriitikameelt ei kasuta ja seal kogetuga küsitlemata kaasa läheb. Kui oled suutnud nendele asjadele edukalt paar minutit mõtelda, siis tuleb hologrammi/mõtte kontseptsioon sulle palju lähemale.
Inimkond liigub teadmiste omastamise trendis. Kvantfüüsika, Maa tiirleb ümber Päikese ja muu toob meile ilmutusi, mis liigutavad meid edasi evolutsioonilisel skaalal läbi eneseidentiteedi arendamise. Me ei aja teadmisi taga igavusest, sest uued teadmised on paljudele hirmsad, sest need paljastavad identiteedi illusiooni ja võimaluse enda muutmiseks. Näiteks võis kristlastele olla hirmutav mõte, et kõik ei tiirle nende ümber ning universum pole loodud nende ressursiks. Kõik on suhteline. Ka loodusseadusi pole sedasi võttes olemas, kuna seadused eeldavad Loojat ja teadusliikumine ise on mäss religioosse ebausu vastu. Selles mässus võttis poeg üle isa keelekasutuse ise seda enesele tunnistamata. Kvantfüüsika toob veel hirmsaid paljastusi aja ja ruumi kohta. Tõenäoliselt pole ka neid olemas.
Kunst ning tõeline vaimsus toovad ilmutusi, mida ei saa mõõta ega ratsionaalselt seletada. Paljud spirituaalsed liikumised on sedasi käima lükatud, et üks vend veenab oma nägemuses teisi ja tihti suudavad juhendite abil huvitatud inimesed neid ka endas põhjustada. Sedasi on spirituaalsus pigem teaduslik “proovi-ise-järele-kui-ei-usu”. Usk ise on laiskadele ja rumalatele. Mis oli Jeesuses või teistes tegelastes siis tegelt sellist, mida ise ei saaks saavutada? Saab ikka. Kõik saame olla jeesused ja budad. Selleks olemise mõte pole kütta üles oma egot surnute seas, vaid saada teadlikuks läbi kogemise. Sellest ei aita, kui sa oled ratsionaalselt enda jaoks lahti seletanud “aa okei, kõik on hologramm või Mõte”. Sa pead see olema. Sa pead kaduma. Teatud piiril tekib kogetu najal event horizon, sündmuste horisont, kustmaalt enam identiteedi ulma tõsiselt ei saa võtta. Aga sa lähed sellega suhtlemise kergendamise mõttes kaasa.
Selle teooria järgi liigume reaalsuse “murdmise” piirini. Meile tuntud reaalsus saab peavälises ja peasiseses kohas kokku, kus meie nägemus sellest Mis On Reaalne laguneb täielikult koost. Ehk siis, meie loodud jaotuspiirid paljastuvad kui illusioonid. Piirid sinu ja minu, lambiposti ja karikakra vahel. Plot twist, need olid kogu aeg üks ja seesama Mõte. Säärane liikumine teatud suunas on meid loova mõtte süžee. Miski ei juhtu juhuslikult. Üheski filmis ei juhtu midagi niisama. Isegi mulje juhuslikkusest on käsikirja sissekodeeritud. Kui sa seda loed, siis sa oled unustanud, et sa oled näitleja. Ka raamatu sisse minnes pole seal väljamõeldisi või näitlejaid. On ainult reaalsus, millesse nad määratud on. Meie oleme nende jumalad.
Sõltuvalt jumala iseloomust on tema loodu positiivne või neutraalne, rohekas või tõrges. Maailmas eksisteerib hetkel teadaolevalt kaheksa miljardit jumalat. Igaüks neist valitseb oma maailma ning tõlgendab omakorda teiste maailma, luues omapärase fraktaalefekti, kus lõpuks sulab kõik loodu ühtsesse Välja. Loomingus osalevad kõik, kes seda tajuvad. Kui me vaatame kellegi filmi, siis tõlgendab iga vaataja seda omamoodi. Nii näeme korraga ühte kui ka teist filmi: looja nägemust kui ka meie enda tõlgendust.
Teadusest nii palju, et sarnaselt religioonile tegeleb see inimese tajude tõlgendamisega ja põhimõtteliselt on suund ka sama. Selleks on inimese olemuse uurimine ja mõtestamine parema elukvaliteedi tarbeks. Ükski teadusharu või uus religioon ei ole elukõlbulik kui selle sõnumiks on lihtsalt naasmine minevikku. Nii on ka šamanism või animism elujõuetud, kui need ei kaasa tänapäeva teadmisi. Mineviku ahvimine on surm.
Keegi kirjutab seda reaalsust. Loob seda. Suunab. Selle tööriistaks selles ilmas on evolutsioon. Virtuaalreaalsuse tulek toob inimeseni “päris mõttemaailmad”, mis haarab senisest täpsemalt meie meeli loomaks meile huvitav või kasulik elukeskkond. Fenomeni meelelahutuslik aspekti kõrvale heites on sellel suurem mõju kui praegu tajume: kogemuslikult saame hakata tundma hologrammis elamise mõju. Peale virtuaalreaalsuse ehk VR-maailmas olemist võtab keegi prillid eest ja mõtleb, et: “Aga kui ma olen omakorda teises VR-maailmas ja ma pole lihtsalt leidnud viisi, kuidas prille ära võtta?” Sellised mõtted tekitavad ahelreaktsiooni sarnaselt teistele mõtterevolutsioonidele, mis laiendavad teadvust. Ka tiirleme-hoopis-ümber-päikese-paljastus mõjutas ennekõike inimkonna nägemust endast ja tema kohast universumist. Füüsiliselt ei muutunud midagi. Aga muutus toimus meie suhtumises ja eneseidentiteedis.
Virtuaalreaalsuse siiajõudmine on viis harjutada masse mõttega, et see on võimalik mitte ainult teoorias, vaid ka praktiliselt. Seda ei tee meie, vaid miski muu. Ka jumalat pole olemas, sest see on meie loodud mõte. Too jõud on väljaspool meie mõttevõimet. Me ei suuda sellest mõtelda, kui see ei luba endast mõtelda. Seetõttu on ka meie lingvistilistel võimetel kui ka ajul omamoodi level cap. Kõik edeneb teatud tempos ja ajalooliselt vaadates on tempo äärmiselt kiirenemas. Seda võib mõõta inimeste tehnoloogiliste edasiminekute kaudu, kus suured avastused saabuvad meieni aina tihedamini. Jutt tehisintellekti ehk AI tõusust on omakorda teoreetiline reality breaking point, reaalsuse murdepunkt, kustmaalt me ei oska arengut enam ette kujutada. Reaalsus muutub juba teoreetiliselt nii harjumatuks, et meie ratsionaalne mõtlemine variseb enese raskuse all kokku ja kõik, mis meid inimsoona veel päästa suudab, on Kunst suure algustähega. Tead küll, see asi, mis inimkonna ahvist üldse inimeseks tegi.
Raamatud raamatute sees. Rattad rataste sees. Reaalsuse nägemine “väljastpoolt” saab meieni jõuda vaid aeglase, metoodilise teadusliku uuringu või samas äkilise, pool sekundit kestva ajatu ilmutisena. Kuidas siis hologramm väljastpoolt, looja pilgu läbi näida võiks? Kui olla ise osa programmist (kasutades All-is-Mind teooria materialistlikku väljendusviisi), siis koosneb arvutimängutegelane informatsioonist, numbritest ja värvidest. Loodud tegelasel pole oma mõtteid, need on eraldamatud tema failist ja kujutisest. Tegelane ja tema mõtted on üks ja seesama: representeeritud visuaalselt meie ekraanile. Romaanitegelane koosneb tähemärkidest ning seeläbi kujutab igaüks teda natuke omamoodi ette. Kuid tegelase kehaehitus ja tema hinges toimuv on meile ühel ja samal tasemel lehekülgede peal.
Nii ei saa inimene hologrammi tavateadvuses kogeda ilmselt ilma psühhoosi või tugeva teadvuse seisundi nihutamisega eel-keelelisse seisundisse. Tavapärased tajuraamistikud variseksid kokku ning me ei oskaks aru saada, millest me tegelikult koosneme. Millest koosneb reaalsus? Ühed ja nullid ning tähestik on paljudelegi veel selles ilmas mõistmatud nähtused. Sellest aste ülespoole oleks täielik konsensuaalse reaalsuse kollaps. Tegu oleks lovecraftiliku kosmilise õudusega, kus isiksus saab permanentselt moonutatud ja lõhestatud. Tagajärjeks oleks hullumeelsus. Seetõttu liigub teadus väga aeglaselt. Keeg kusagil ei taha, et me hulluks läheksime. Meid kirjutatakse teatud tempos, mis omane romaanitsüklile. Ja kui loojal meiega igavaks kisub, kirjutab sisse mõne ootamatu, üles raputava sündmuse nagu Trump või kliimasoojenemine. Kas sa viitsiksid vaadata teost, kus kõik saavad kogu aeg hästi läbi ning kellelgi pole millegagi konflikte? Kirjastajad ja telelavastajad teavad, et see ei tõmba vaatajat. Game of Thrones, Breaking Bad ja Star Wars, meie generatsiooni suurimad meelelahutusnähtused sisaldavad küll aimatavaid üllatusi, kuid sellest hoolimata on need mõjusad. Inimene vajab ettearvatavaid üllatusi, sest see ei purusta reaalsustaju. Nii jätkuvad otsingud lumeinimese ja tulnukate järgi igavesti. Neid ei tohi leida, sest nende leidmine oleks liiga suur plot twist.
Kõik-on-mõte teooria kohaselt peame lootma, et me suudame programmeerija või väljamõtlejaga suhtesse astuda. Säärane mõtlemine kajastub müstitsismis, kus inimesel on oma jumalatega personaalne suhe. Selle eesmärgiks on paluda meeleselgust, mitte kergemat saatust, vähist vabanemist või saagirikkust. Kannatustest vabanemiseks ei pea me paluma kedagi ega midagi, sest kannatuste allikas tuleb meie mõtetest ning kohanemisvõimetusest reaalsusega. Kannatamine sunnib mõtlema. Paradiisis ei mõtle keegi. Seal on igav. Keegi pole end tundnud rohkem elusana kui koonduslaagris või sõjakoldes. Inimkonnal on täielik vabadus leida muud viisid, kuidas ärgata. Okastraataed ei tohiks olla piiriks. Piiriks peaks olema uudishimu maailma vastu, mis teeks selle tegelikult piirituks.
Virtuaalreaalses maailmas on kõik võimalik. Käimasolev peatükk inimajaloos läheb aina huvitavamaks. Kui mängutootjaga saab kasutaja suhelda ning paluda kindlasuunalisi kogemusi, siis kuidas saada ühendust sellega, kes praegu mind ja sind nö. “kirjutab”? Huvitav, kuidas tunneks end Hamlet või Vargamäe Andres, kui nad saaksid jumal-kirjanikult teada, et nende kannatused on ainult meie lõbustuseks või vähemasti õpetamiseks. Ja kas neid saaks kirjutada teisiti? Kindlasti saaks vähendada nende kannatusi, kuid kas keegi jällegi lugeda tahaks? Inimene on tuntud inimtraagika austaja: lugedes kellegi virtuaalseid kannatusi või vaadates televiisorist õnnetusjuhtumeid ja mõrvu. Kas sa vaataksid õnnelikke inimesi? Või mängiksid midagi, millega puudub emotsionaalne side?
Üks tulnukate olemasolu eitajate argument on selline: kui nad eksisteerivad ja nad meist arenenumad on, siis miks ei maandu nad Punasele Väljakule või keset suurt maanteed ning kuuluta siin-me-oleme stiilis enda olemasolu? Sellele on vastatud omakorda nõndaviisi: kas meie oleme ennast üritanud kassile või sipelgale seletada? Arvan, et olukord loojaga suhtlemiseks on veelgi keerulisem. Muumitrollile enda selgitamine või isegi oma olemasolu paljastamine käiks meil üle jõu. Meie oleme Muumitrolli ja Hamleti jumalad ning meie jaoks on mõeldamatu nendega suhtlusesse asuda. Kuidas suhelda kellegagi, keda pole olemas? Ma ütlen kuidas, sest seda ma juba teooria korras sinuga teengi. Hologramm saab eneseteadlikuks. Meid kirjutatakse viisil, kus me hakkame reaalsusest teisiti aru saama. Me pole enam paratamatu kannatamise ja saatuse ohvrid, vaid hakkame aduma iseenda mõtlemise mõju maailmale: meie mõte maailmast ongi maailm. Pole sisemist mõttemaailma ja välist universumit. See on üks.
Autor: Mikk Pärnits
Allikas: Elu mõtte otsijatele: tõmba müra vähemaks, ära mõtle üle ja ole teiste vastu hea!
Esimese keele otsinguil: keelel ja sõnal on teadvusele “maagiline” mõju
Võõras: ma-välise eluvormi otsinguil
Keele nõiduslik mõju: sõnumise ja algkeele otsinguil
Kas inimene on teel kütist ja korilasest millekski liikumatu taime laadseks?
Me elame simulatsioonis
Kristjan Port: Nutikas keskkond
