Herilaste arvukuse määrab ära mai, juuni ja juuli ilm. Soe ja kuiv ilm soodustab pesakondade arengut, selgitab Tartu Ülikooli zooloogia teadur Villu Soon.
Vastupidiselt rahva seas levivale müüdile pole herilased meemesilastest agressiivsemad. “Inimesed kardavad neid, kipuvad kätega vehkima ja selle tulemusena läheb ka herilane närvi. Teise võimalusena satuvad inimesed nende pesa lähedale. Selle kaitsmine on loomulik. Teeksime sama, kui mõni suur elukas meie kodu lõhkuma tuleks,” räägib Marika Mänd, Eesti Maaülikooli vanemteadur. Üldiselt kurdetakse tema mäletamist mööda herilaste rohkuse tõttu igal aastal.
Suve teises pooles ajab herilased liikvele suhkrunälg. “Augusti alguses algab herilasperede lagunemine. Isasherilased surevad, emad hakkavad valmistuma järgmiseks kevadeks. Töölistel pole enam midagi peale enda elus hoidmise teha,” selgitab Mänd.
Täpsemalt vajavad täiskasvanud putukad rohkem suhkrut ning inimeste lähedal on seda kerge leida. Magusanälga annab kustutada marjapõõsastes, õunapuudel või ka näiteks kohvikulaual või aianurgakeses olevas morsi- või muu magusjoogiklaasis.
1. Kas herilastest on mingit kasu ka?
Kui mesilaste puhul teavad inimesed hästi, et nad on olulised tolmeldajad ning neid on vaja meie toidulaua jaoks, siis kuidas on herilastega – milleks meile neid üldse vaja on, küsivad lugejad.
Villu Soone sõnul kannavad herilased küll edasi ka õietolmu ja on nõnda tolmeldajateks, kuid nad teevad seda kindlasti vähem tõhusalt kui mesilased või kimalased.
Küll aga on herilased väga tõhusad kahjurite tõrjujad. Üks aias olev herilasepesa hävitab rohkem aiakahjureid kui linnuperekond. Seega tasuks just aiapidajatel ja põllumeestel suhtuda herilastesse lugupidavalt – nad on looduslik asendus kahjurimürkidele.
Mõistagi ei vähenda see teadmine ebamugavustunnet, mis tekib hirmust saada nõelata. Eelmisel nädalal kirjutas Helsingin Sanomat loo mehest, kes oma koduaias väga tõhusalt isetehtud püünisega herilasi püüab. Sadade kaupa püütud putukate tõttu tekkis mõistagi trots looduskaitsjatel – kas nii tohib ikka loodusega ümber käia.
2. Kas herilaste püüdmine mõjutab ökosüsteemi?
Villu Soon nendib, et eks ta ikka mõjutab, aga sama mõju on aiast ühe herilasepesa hävitamisel, sest korraga hukkub mitu tuhat putukat. Lokaalset ökosüsteemi see ehk veidi samal aastal mõjutab. Tervikuna see vast kahju ei tee, leiab Soon.
Kui võimalik, tuleks eelistada tülikatest külalistest vabanemisel looduslikke vahendeid, paneb inimestele südamele Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Rea Raus. “Kõik need erinevad mürgid, mida õhku pihustame, on ikkagi mürgid, ei kao kohe keskkonnast ning on kahjulikud kõigile tolmeldajatele,” räägib Raus.
Pigem on tegu siiski eetika valdkonda kuuluva küsimusega, kus lõpuks on iga inimese enda valik, kuidas toimida.
3. Kas herilast tohib tappa?
Nagu öeldud, herilaste püüdmine nende tapmise eesmärgil on eetikaküsimus. Seaduse järgi pole see keelatud, sest looduskaitse seadus § 55 ütleb, et loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
- kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
- elanikkonna ohutuse huvides.
Seega võib herilasi püüda, kui see kaitseb inimeste tervist.
“Ennast ei tasu lõpmatuseni piitsutada ja võtta põhimõtteks, et ühelegi putukale ei tohi liiga teha. Me peame nendega oma eluruumi jagama, kuid meil on õigus seda kaitsta,” sõnab Rea Raus.
Eriti pole mõtet herilaste tapmisel süümepiinu tunda juhul, kui mõni pereliige on mesilasmürgi suhtes allergiline. “Sa pead seda paratamatult enesekaitseks tegema. Kui nad muidu ei häiri, pole mõtet aga herilasi mürgitama minna,” kinnitab Marika Mänd. Probleemide ennetamiseks tasub katsuda pesa lõhkuda juba kevadel selle ehitamise ajal.
End ebasobivasse kohta sisse seadnud mesilassülemi leidmisel tuleks võtta ühendust Karm reaalsus: kogu tõde banaanidest
Öko õudusunenäod: 8 loodust reostavat igapäevast tarbeeset
Taaskasutus – 10 lihtsat nippi plastikjäätmete vähendamiseks
