Viimsepäeva kell on Chicago ülikooli ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists juhtkonna loodud sümboolne sihverplaat, mis näitab kujundlikult palju on jäänud aega inimkonnale saatusliku katastroofini. Kaks aastat näitas kell kuut minutit südaööni, nüüd otsustati seda sümboolse sammu võrra hävingule lähemale nihutada.
Algselt nähti inimkonna huku põhjustajana ülemaailmset tuumasõda, hiljem on ohuteguritena lisandunud biorelvad, inimtegevuse mõju kliimale ning muud inimese põhjustatud katastroofid.
Kellaosuti liigutamise üle otsustamisel keskendus ajakiri maailma tuumarelvastuse hetkeolukorrale, katastroofidele, nagu Fukushima tuumareaktori sulamine ning bioloogilistele ohtudele, nagu õhu kaudu leviva H5N1 gipiviiruse tüve loomine.
Kell võeti kasutusele külma sõja ajal 1947. aastal ning sellega soovisid tuumateadlased hoiatada maailma tuumarelvadega kaasnevate ohtude eest. Algul näitas see 23.53, seitse minutit puudus inimkonna hävingut sümboliseerivast keskööst.
1949. aastal puudus südaööst juba ainult kolm minutit, sest oluliselt olid halvenenud USA ja Nõukogude Liidu vahelised suhted. 1953. aastal toimunud esimese vesinikpommi katsetuse järel puudus südaööst kõigest kaks minutit.
Kõige optimistlikum oli kellanäit aga 1991. aastal, mil külm sõda oli sisuliselt lõppenud ning USA ja Venemaa hakkasid vähendama tuumarelvastust, siis seati kellaajaks 23.43.
Sellest ajast kuni ülemöödunud aastani on osuti aga järjekindlalt hävingu suunas liikunud, sest kadus lootus tummarelvastuse täieliku desarmeerimise osas ning päevakorda kerkisid tuumaterrorismi ja kliimamuutusega seotud ohud. Ülemöödunud jaanuaris keerati kella minuti võrra tagasi tänu sellele, et mõningal määral tekitasid lootust relvastuse vähendamiseks sõlmitud kokkulepped ja rahvusvahelised kliimakõnelused.
Nüüd on see ajutine optimism taaskord kaotanud. Ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists kolleegium võttis otsuse tegemisel arvesse nii pikaajalisi trende kui hiljutisi sündmusi, märkis ajakirja direktor Kennette Benedict.
Trendide seas arvestati näiteks edusammudega päikeseenergia kasutamise tehnoloogias, kuid ka poliitiliste sündmustega, nagu hiljutine Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbanis toimunud ÜRO kliimakonverents.
Seekord mõjutas kolleegiumi otsust oluliselt ka läinudkevadine Fukushima tuumakatastroof. Teiste otsust mõjutanud tegurite seas oli muuhulgas ka Türgi, Indoneesia ja Araabia Ühendemiraatide kasvanud huvi tuumaenergia vastu.
Ajakirja kolleegium leidis, et vaatamata lootustele ei olnud tegelikud edusammud tuumarelvastust, tuumaenergiat ja kliimamuutust puudutavate rahvusvaheliste kokkulepeteni jõudmiseks märkimisväärsed.
Maailmas on jätkuvalt kasutusvalmis piisavalt tuumarelvi, et hävitada elu Maal mitu korda – kaheksal suurimal tuumariigil on kokku üle 20 000 lõhkepea. Sellele lisandub täiendava ohuallikana võimalus, et tuumarelva kasutab mõni terrorirühmitus. Sarnaselt leidis kolleegium, et ka kliimakõnelused ei ole kuhugile jõudnud.
Ajakirja teadus- ja julgeolekunõukogu liige Robert Socolow Princetoni ülikoolist märkis, et viimase kahe aasta üle otsustamisel domineeris poliitika teaduse üle. “Kui poliitikud ei pea teadust teadmiste omandamise viisina esmatähtsaks, muutub olukord praegusest palju hullemaks,” lisas Socolow.
Artikli autor Jaak-Kristjan Sutt, www.novaator.ee
