Tahaksin sinult küsida mõned küsimused. Lugesin sinu raamatust väga ilusa luulet. Kuidas sul sünnivad nii kaunid luuletused?
See on alati emotsioon. Mingite emotsioonide mõjul, kui midagi sind väga tugevalt raputas, või vastupidi – midagi väga tugevalt vaimustas, siis hakkadki kirjutama. Ei ole mingit kindlat kellaaega ega kohta, see võib sündida kus või millal tahes. Inspiratsiooni ei saa tellida, see tuleb ise.
Meil on praegu pime aeg. On sügis, päikest peaaegu pole. Täna, intervjuu toimumise päeva aga tuli meie jaoks päike välja. Oktoobrit ja novembrit peetakse meil ajaks, mil liiguvad ringi hinged. Arvatakse, et sellisel rahulikul ajal peaksid inimesed mõtlema endale, liikuma oma sisemaailma. Mida sina sellest arvad? Kas sügisel on hingi meie ümber rohkem või mitte?
Mulle tundub, et see sõltub jällegi inimese emotsioonidest. See on energia, mis võib ilmuda kus tahes. Räägin muidugi peamiselt endast. Kus ma ka ei oleks, näiteks kui lendasin Taiwani või Dominikaani, siis vahel tajusin teatavat kurbust, igatsust, olgugi et minu ümber oli kõik lõbus ja tore ning ilm oli suurepärane. See sõltub ikkagi inimesest endast. Meie loome enda ümber ruumi, mitte ruum ei loo meid. Puškin ju näiteks pidas sügist kuldseks ajaks. Võib ja peabki nägema nii head kui ka kurba. Mitte halba, vaid kurba.
Mida peaksid elavad õppima praegu nendelt, kes on juba teispoolsusesse läinud? Mida peaksid nad õppima selles elus, et üleminek oleks lihtsam, vabam ja rahulikum?
Annaksin inimestele sellise nõuande: ärge kunagi unustage, et teekond ei lõpe. Kui inimene mõtleb, et sellel on lõpp, siis võib ta korda saata mida iganes. Kui inimene tajub ja mõistab, et ta liigub edasi, et tee ei lõp, siis see, mida ta kogeb siin, teeb teda tugevamaks. Nagu öeldakse – inimene võib ennetada kõik takistused peale surma. Ma ei ütleks, et surm on takistus. See on üleminek. Kui inimene ei unusta, et tema ees on üleminek, mitte lõpp, siis jõuab ta täiesti uuele tasandile.
Ka mina mõtlen nii, et inimestel pole vaja surma karta. Selline küsimus, et kas saaksid anda meie kuulajatele infot, mida nad peaksid enda ümber märkama. Näiteks, kui inimene jääb bussist maha, siis on ta murelik. Aga tuleb välja, et buss satub avariisse. Milliseid märke peaksid inimesed ise oma elus märkama?
Minu nõuanne on, et inimesed peaksid pöörama tähelepanu igale olukorrale oma elus kui plussile ja mitte mingil juhul nende üle nurisema. Üks mu lemmik mõistujutt on selline: talupoja juurde tuli naaber ja kinkis talle hobuse. Talupoja poeg ratsutas hobusega meelsasti. Tuli teine naaber ja kiitis: “Vaat, kui hästi sul läheb, ja ka poeg saab ratsutada, küll sa oled õnnelik”. “Ma ei tea”, ütles talupoeg, “kas see on hea või halb”. Hobune aga tõusis tagajalgadele ja heitis tema poja seljast, too murdis kaela ja jäi invaliidiks. Naaber ütles: “Sul oli õigus, keegi vihkab sind, nüüd on su poeg invaliid”. Talupoeg aga ütleb taas: “Ma ei tea, kas see on hea või halb”. Kahe kuu pärast algab sõda. Sõtta võetakse kõik, välja arvatud talumehe invaliidist poeg. Sõjast ei tule tagasi mitte keegi. Naaber ütleb: “Küllap oli see jumalik õiglus: sinu poeg on küll invaliid, aga ta elab. Meie lastest ei tulnud mitte keegi tagasi.” Seetõttu alati, kui inimene satub mingisse olukorda, mis tundub talle vale – väljendun praegu kujundlikult -, siis asjaolude üle nuriseda pole mõtet. Vastasel juhul muudad olukorra veelgi hullemaks. Kui hakkad seda võtma plussina, siis kõik pöördub 180 kraadi. Selline on elu.
Vaata videost, millest nõiad omavahel veel rääkisid!
Anu Pahka intervjuu Aleksandr Šepsiga tõlkis eesti keelde Tiina Lebane
Kuula Anu Pahkat ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” ja vaata kirjastuselt Pilgrim ilmunud Anu Pahka raamatut “Nõiakatla tarkuseterad”
