On olnud aegu, mil olen peaaegu kokku kukkunud selle võimsa laine tõttu, mis minust konflikti või ülekoormuse hetkedel üle tulvas: mu pojad on teineteise kõri kallal, ma tülitsen oma mehega, ajutine mittemõistmine hingesugulasest sõbrannaga, maailma olukord või kodutu mees nurga peal. See valu tormas ümber minu nagu tuhat ööliblikat, emotsioonide taifuun, mis segunes meeleheite virvendusega teadmisest, et kõik me näeme vaeva ja kellelgi pole vastuseid. Kus on võlukepp? Kus on kaevikukäsiraamat lapsevanematele, mis õpetab meile, kuidas kindlustada, et meie lapsed saavad hakkama ja nendega on kõik hästi? Mida me hakkame peale maailma valuga? Kas keegi teab vastuseid?
Aga seejärel võtab võimust miski muu. Sageli saabub see pärast seda, kui keegi on teinud midagi julget, võtnud vastutuse, ja see jõuab teise inimeseni. Need haavatavuse hetked muudavad mu leebemaks, ma alistun ja mõtlen, et kui me ei tea, mida teeme, siis võib-olla polegi meil vaja teada.
