Vastuseid pole, on ainult teeviidad tarkuse juurde

On olnud aegu, mil olen peaaegu kokku kukkunud selle võimsa laine tõttu, mis minust konflikti või ülekoormuse hetkedel üle tulvas: mu pojad on teineteise kõri kallal, ma tülitsen oma mehega, ajutine mittemõistmine hingesugulasest sõbrannaga, maailma olukord või kodutu mees nurga peal. See valu tormas ümber minu nagu tuhat ööliblikat, emotsioonide taifuun, mis segunes meeleheite virvendusega teadmisest, et kõik me näeme vaeva ja kellelgi pole vastuseid. Kus on võlukepp? Kus on kaevikukäsiraamat lapsevanematele, mis õpetab meile, kuidas kindlustada, et meie lapsed saavad hakkama ja nendega on kõik hästi? Mida me hakkame peale maailma valuga? Kas keegi teab vastuseid?

Aga seejärel võtab võimust miski muu. Sageli saabub see pärast seda, kui keegi on teinud midagi julget, võtnud vastutuse, ja see jõuab teise inimeseni. Need haavatavuse hetked muudavad mu leebemaks, ma alistun ja mõtlen, et kui me ei tea, mida teeme, siis võib-olla polegi meil vaja teada. See tuletab mulle meelde kuulsad read ühest Rilke kirjast:

“Ole kannatlik kõige suhtes, mis on su südames lahendamata, ja püüa armastada küsimusi endid, nagu oleksid need lukustatud toad ja raamatud, mis on kirjutatud väga võõras keeles. Ära otsi vastuseid, mida ei saa sulle anda, sest sa ei suudaks nendega elada. Põhiline on see – ela kõike läbi. Ela praegu koos nende küsimustega. Võib-olla sa siis järk-järgult, ilma seda märkamata, elad selle kauge päevani, mil saad vastuse.”

Meie komistuskivid tulenevad osaliselt sellest, et me ootame, et elu ja suhted oleksid kerged. Elus pole midagi kerget ja eriti just suhted näivad pinnale tõstvat iga peidus deemoni, iga tolmuse kompleksi, iga valamata pisara enda elus ja meie vanemate elus, mis on peidetud nende psüühe pööningule. Suhted paluvad meil kasvada viisil, nagu miski muu ei tee ega suuda. Ja ikkagi, näiteks kui me ei taha oma partnerit suudelda, mõtleme, mis on valesti. Kui me ei taha oma sõbraga suhelda, siis mõtleme, mis on valesti. Me otsime vastuseid ja sageli lõpetame sellega, et tunneme end veel halvemini, me oleme saagiks väljaütlemata sõnumile: “Kui sa järgid minu nõuannet, siis su laps või suhe või elu on vaba konfliktidest ja pingutusest”.

Palju rahustavam ja realistlikum hoiak on teada, et iga voogav hetk on väike ime: kui ma avan oma südame sinu avatud südame kõrval ja me kogeme koos lähedust; kui lapsed avastavad loomingulise mängu, mis neile mõlemale meeldib; kui sõprus kestab nädalaid, kuid või aastaid, ilma et kõrvale kalduks – see kõik on tõestus armastuse tööst. Miks? Sest on nii palju võimalusi, mis sulgevad meie südamed, kui hirm, kadedus või negatiivsed harjumused võtavad võimust ega lase teistel sinu jõega seguneda. Ent kui kaks avatud südant kohtuvad kosmilises, rõõmsas kokkupõrkes – kui sinu soov suudelda ühineb minu sooviga saada suudeldud -, siis on see armu hetk.

Me keegi pole täiuslikud: sina, mina, meie partnerid, sõbrad ja lapsed. Isegi inimesed, keda me tõstame pjedestaalile terviklike ja täiuslikena – nagu dalai- laama, ema Teresa, Jeesus, Pema Chödrön -, on ja jäävad haavatavaks. Vahe on selles, et aastatepikkuse pühendunud praktiseerimise tulemusena on nad võimelised suhtuma oma tahumata osadesse armastuse ja kaastundega. Nad ilmselt reageerivad palju vähem impulsiivselt kui enamik inimesi ja kui nad seda teevad, siis suhtuvad sellesse reaktsiooni uudishimulikult. Meil kõigil on see võime olemas. See vajab vaid praktikat ja enda ümberhäälestamist selle arendamiseks.

Sügavalt rahustav on teada, et me pole oma ebatäiuslikkusega üksi. Võrdluste tee, mis pärineb normaalsuse müüdist ja õnnelootusest, paremal juhul ei aita ja halvemal juhul on ohtlik. Tee vabanemisele peitub armastavama ja realistlikuma ellusuhtumise arendamises ning teadmises, et finišijoont pole, et me kõik oleme ebatäiuslikud. Selle asemel et suruda end saavutamatute ootuste raamidesse, nagu meie kultuur meilt ootab, õpime suuremat armastust enda vastu, rännates koos sellel valusal imekaunil planeedil.

 

Seotud