Planeet asub meist umbes 300 valgusaasta kaugusel ja tiirutab oma tähe ümber just parajasti nii kaugel, et selle pinnal võib leiduda vedelat vett. Läbimõõdult on see Maakerast ainult kuus protsenti suurem.
Oma tähelt saab see valgust umbes kolmveerandi jagu sellest, mida Maa saab Päikeselt. Seda on laias laastus üsna sama palju ja planeedi pinnatemperatuur on tõenäoliselt võrreldav meie planeedi omaga.
Ainus murekoht on, et planeedi täht on punane kääbus. Punastel kääbustel on kombeks läigatada välja võimsaid loiteid, mis võivad planeedi võimalikele elusolenditele väga ohtlikud olla. Kuid õnneks ei ole selle konkreetse punakääbuse juures niisuguseid võimsaid loiteid seni täheldatud.
NASA kosmoseteleskoop Kepler lõpetas tegevuse kaks aastat tagasi. Omal ajal analüüsis selle tähe valguse muutuste kohta kogutud andmeid arvutialgoritm, mis teatava võbeluse küll avastas, kuid ei liigitanud selle põhjustajat potentsiaalseks planeediks.
Nüüd uurisid Andrew Vanderburg Ameerika Ühendriikidest Austini Texase Ülikoolist ja ta kolleegid andmed ise uuesti väga hoolikalt läbi ja taipasid, et tegu on tegelikult ikkagi planeedi mis planeediga. Planeet sai nimeks Kepler-1649c.
Mida rohkem teadlased eksoplaneete juurde avastavad, seda selgemaks saab, et Maa-suurusi planeete on paljude punaste kääbuste juures. Punaseid kääbuseid leidub aga meie Galaktikas peaaegu igal pool.
Oma avastusest kirjutavad Vanderburg ja kaasautorid Must auk võib pagema pääsenud valgust uuesti tagasi tõmmata
Asteroidilöögi tolmupilv levis ülikiiresti üle maakera
Astronoomid avastasid: kaugel planeedil sajab öösel rauda
