Kaassõltuvus: mugandumine teise sõltuvusega
Kaassõltuvus on sobitumine lähedase inimese sõltuvusega. Hoolimata sellest, kas pereliikme sõltuvus on keemiline (nt alkoholism) või funktsionaalne (sõltuvus tööst ehk töönarkomaania, sõltuvus hasartmängudest jt), ei suuda temaga lähisuhtes olev inimene jääda sellest puutumatuks. Sõltuvus mõjutab nii nende suhet kui ka teda ennast. Ta n-ö haigestub kaassõltuvusse.
Kaassõltuv võtab liiga palju vastutust oma lähedase sõltuva eest ja liiga vähe vastutust enese eest. Kaassõltuv “imeb” teise inimese tunded endasse ning tegeleb põhiliselt nendega, jättes oma tunded tähelepanuta. Nii hakkab kaassõltuv partnerit tema sõltuvustegevuses toetama. Ta minetab tasapisi võime hinnata olukorda enda seisukohast.
Kui kaassõltuvusest areneb püsiv seisund, ei kao see ära ka siis, kui elukaaslane näiteks paraneb alkoholismist ja saab terveks või hakkab töö asemel pöörama perekonnale tähelepanu. Kaassõltuv peab tegema läbi oma paranemisprotsessi.
Lähisõltuvus: elu teise reeglite järgi
Lähisõltuvus on psühholoogiliste hoiakute kompleks, mis ei lase inimesel elada oma täisväärtuslikku elu, kujuneda iseseisvaks isiksuseks ja end sellisena teostada.
Kaas- ja lähisõltuvusel on ühenduskohti, neist tuleb juttu edaspidi. Tihti peetakse kaas- ja lähisõltuvust ka samaks psühholoogiliseks ilminguks, sest lähisõltuv “imeb” samuti endasse partneri või lähedase tunded ning hakkab põhitähelepanu pöörama neile, mitte enda emotsioonidele.
Ent kui kaassõltuv on sõltuv lähedase probleemist, siis lähisõltuv lihtsalt oma lähedasest kui tervikust, tema meeleoludest, käitumisest, kompleksidest, tunnetest või tundetusest ja ka viisist, kuidas see inimene teda kohtleb.
Lähedane inimene, kellest ollakse sõltuvuses, ei pruugi olla mingil moel mitteterve, kuid tal võivad olla kiiresti ja seletamatult vahelduvad tujud ning reageerimisviisid; käitumine, mida pole kergesti võimalik seletada; suletud ja keerukas iseloom. Ta võib olla emotsionaalselt võimetu ennast avama ja lähedast suhet looma. Samuti võib ta oma partnerit pidevalt halvasti kohelda põhjustel, mis tulenevad temast endast (madal enesehinnang, vajadus ennast tõestada ja maksma panna jne).
Võime öelda, et lähisõltuvus on see, kui inimene mugandub partneri käitumise ja reageeringutega, mis talle ei meeldi, ning viisiga, kuidas teda koheldakse. Ka siis, kui see haiget teeb või alandab.
Tegelikult on lähisõltuv nii keskendunud teise inimese tunnetele, et ta ei pruugi isegi aru saada, et tolle käitumine ei sobi talle või solvab teda. Lähisõltuv elab oma elu kellegi teise reeglite järgi ja panustab teise inimese ellu.
Kust lähisõltuvus alguse saab?
Lähisõltuvus saab alguse õige varases eas. Kui väike laps ei tunneta lähedust oma elu kõige tähtsamate inimestega, kuni kolmanda eluaastani emaga ja hiljem ka isaga või koguni mõlemaga, leiavad lapse psühholoogias aset muutused.
Emaarmastus on ainulaadne. Selle toel tunneb laps, et ta on hinnatud ja armastatud just sellisena nagu ta on. Kui laps seda tunnet ei koge, hakkab ta armastust ära teenima.
Mõned lapsed püüavad leida tähelepanu ja tunnustust näiteks agressiivselt käitudes. Mõned jälle üritavad olla nii kenad ja meeldivad nagu oskavad, et saavutada kas või killukest vanemate armastavast tähelepanust.
Laps võib muutuda üksikuks ja eemalduda teistest, tundes hirmu haigettegevate lähisuhete ees, kui ta on midagi sellist näinud ja kogenud oma lapsepõlves ning talle pole olukordi lahti seletatud. Selline inimene võib kogu elu oodata enda nn ülesleidmist. Kui keegi ta leiab, on ta nii tänulik võimaluse eest kogeda lähedust, et võib leppida millega tahes.
Teisalt peitub oht ka selles, kui laps saab pärast imiku- ja mudilaseea lõppemist edaspidigi tunda ema või mõlema vanema jumaldamist. Kui vanemate armastus ei muutu järeltulija kasvades küpsemaks ning nad ei armasta last mitte tema enda pärast, vaid selleks, et kellestki hoolida, jääb laps suureks saades liialdatud tähelepanust ja tunnustusest sõltuvusse ega suuda toime tulla normaalsete inimsuhetega.
Inimene, kel pole sisepilti vabast, julgest ja väärtuslikust iseendast ning sellest, et teised temaga ta enda pärast koos olla tahavad, ei teagi, kuidas inimeste vahel asjad olla võiksid. Nii lepib ta kergesti suhetega, mis pole tema väärilised, ning püüab neid elus hoida sellest hoolimata, et ta ise nende all kannatab.
Liigsed ootused kurnavad suhet
Küsimus pole enamasti selles, et vanemad oma lapsi ei armasta, vaid pigem selles, mis neil lastele anda on. Erinevatel aegadel on elu perekonnas olnud erinev. Mõelgem kas või oma vanemate ja vanavanemate peale.
Näide elust. Mari, neljakümnendates eluaastates naine, on kogu elu kannatanud lähisõltuvuse all. Mari ema, nüüd juba 69aastane vanaproua, kasvas ilma emata, täpsemalt võeti ta emalt ära vanemlikud õigused ja paariaastane tütar jäeti isale.
Isa abiellus mõne aja pärast naisega, kel oli samuti tütar. Perre sündis veel kaks last. Oli sõda ja näljaaeg. Toitugi ei jätkunud igaks päevaks, mis siis veel rääkida emaarmastusest võõrastütrele. Nii kasvas ta üles hoolimist tundmata. Temast sai hea spetsialist ja ta jätkas samas valdkonnas kus isagi. Ent olles abiellunud ja sünnitanud lapsed, polnud tal neile anda seda tingimusteta armastust, mida ta ise polnud kogenud.
Nõnda kasvas tema tütar Mari üles pidevalt armastust taotledes, lapsena püüdes olla hea ja kuulekas, teismeeas trotsiga ja negatiivselt reageerides. Mari hakkas poistega läbi käima üsna varakult, samuti tarbis ta juba 17aastaselt suurtes kogustes alkoholi. Lahtise peaga tüdrukuna läks ta õppima ülikooli, mille ta hästi lõpetas, ka muusikas ja kunstis osutus ta andekaks. Ent inimsuhted ebaõnnestusid üksteise järel. Mida ta ka poleks teinud, ei tundnud ta täisväärtusliku isiksusena õnnestumise tunnet. Kunagi polnud miski küllalt hea.
Kui naine pole saanud tunda ei ema- ega isaarmastust, taotleb ta tütarlapsena ning hiljem naisena mõlemat oma paarisuhtest. Tal on vaja saada tunnustust ikka ja jälle, iga päev.
Hea ja täisväärtuslik paarisuhe eeldab aga, et kohtuvad kaks inimest, kes ei pea pidevalt oma väärtust teineteisele tõestama. Väga harva suudab suhe sellisele koormale vastu pidada. Keegi ei jaksa jagada nii palju tunnustust lapsena äratõugatule, kui too hiljem täiskasvanuna vajaks.
Kohustus pakkuda seksi
Kui noored tüdrukud ei saa lapsepõlves tunda tingimusteta armastust, hakkavad nad otsima seda oma meessuhetest. Paljud neist loovad kergesti seksuaalsuhteid poiste ja meestega, kes neile isegi ei meeldi, sest loodavad nõnda ometi kord tunnustust saada. Juba see, kui üldse keegi neile heatahtlikku tähelepanu pöörab, võib tunduda suure asjana. Nad ei pea end vääriliseks sedagi saama ja tunnevad, et on vastutasuks kohustatud midagi endast andma. Näiteks oma keha.
Näide elust. Riina, 26aastane naine, on pärit soome-kreeka segaperekonnast. Vanemad läksid lahku, kui ta oli väike tüdruk. Muusikust isa on säilitanud suhted lastega ja teatud viisil nende elus osalenud. Riina on õppinud isa käe all laulma ja pilli mängima.
Tema ema, humanitaarteaduste professor, on väljapaistev ja nõudlik naine. Kummalgi vanemal olid lastele omad ootused. Vaatamata lahkuminekule säilis nende vahel teatud pinge, võiks öelda isegi konkurents. See, mida vanemad ette võtsid Riina õpetamiseks, ei seostunud kuigi palju vanemliku armastusega, vaid pigem nende endi rivaalitsemisega. Kumbki oleks tahtnud Riinat oma näo järgi vormida. Kumbki vanem polnud teise õpetustest vaimustuses ja ootas, et Riina need kõrvale jätaks.
Riinast sai andekas muusik ja mitme keele valdaja, kes ise oma oskusi ja andeid väärtustada ei suutnud. Oli ta ju seda kõike õppinud, püüdes ära teenida vanemate armastust.
16aastaselt hakkas Riina poistega suhtlema. Püüdes leida oma ellu meest, kes temast hooliks ja teda armastaks, sõlmis ta kergesti seksuaalsuhteid ning proovis meeste nõudmisi täita, et ainult suhet säilitada. Üsna kergesti võis Riina näiteks mõne meestuttava telefonikõne peale Rootsi sõita, et mehega magada.
Teiste sõnadega jätkas Riina oma meessuhetes armastuse ärateenimist täpselt samamoodi, nagu ta seda vanematega teinud oli.
Aitamine kui eluviis
Armastuse ärateenimisel varases lapseeas on erinevaid vorme. Mõned laste hulgast on pidanud kodus hoolitsema haiglase või alkohoolikust vanema eest, või sellise vanema korral väiksemate õdede-vendade eest. Nii on moodustunud iseloomulik armastuse väljateenimise muster: kui ma hoolitsen haige või abitu eest, olen ma tunnustatud ja hea. Täiskasvanuna sõlmivad sellised inimesed sageli suhte, kus teine osapool on näiteks alkohoolik, psühhopaat, muidu agressiivse loomuga, pidevate haigushoogude käes vaevlev inimene vms.
Selles, et teine osapool neid niisugusena vajab, näevad nad midagi, mida kogemuse põhjal peavad hoolimiseks ja armastuseks. Sellised suhted sisaldavad endas paradoksaalsusi: alkohooliku kaasa hakkab tema joomaperioode varjama, helistab abikaasa töökohta ja räägib ootamatust haigestumisest jne. Nii aitab ta kaasa elukaaslase haiguse, sõltuvuse või käitumishäire püsimisele ja see on tihti ainus lojaalsuse liik, mida ta oma elus üldse on tundma õppinud.
Autor: Kene Truve
Kene Truve on psühhodraama terapeut ja täiskasvanute koolitaja, endine lähisõltuv
Allikas: Perejakodu.ee
