16. oktoobril 1854. aastal Dublinis sündinud Oscar Wilde’i isa William Wilde oli silma- ja kõrvaarst ning mitmete arstiteaduslike ja arheoloogiaalalste raamatute autor. Ema Jane Francesca Wilde kirjutas Speranza nime all rahvuslikkust ülistavaid luuletusi ja pidas salongi. Oscar Wilde’i peamiseks õpetajaks oligi tema ema, tänu kellele sai ta perfektselt selgeks prantsuse keele ning õppis lugema kreeka ja ladina keelt. Värvikas ja konarlik elu viis teda Itaaliasse ja Prantsusmaale, väikese vahelepõikega ka rootsi kardinate taha ning kustumiseni viletsuses Pariisis.
Oscar Wilde on tuntud oma klassikaks saanud teostega “Dorian Gray Portree”, “De Profundis“, “Ööbik ja roos”, “Salome” jt ning muidugi oma fantastilise teravmeelsuse, sädeleva vestlusoskuse ja toretseva stiili poolest. Tänapäeval, mil oma olulisimad mõtted saab 140 tähemärgiga ära säutsuda (märksõnade häšštäägimine juba sinna sisse arvestet), oleks Wilde tõeline staarsäutsuja. Vähemalt naine saab välja näha omaenda tütrest kümme aastat noorem, on ta täiesti rahul.
Vanus on kõrge hind, mis tuleb maksta küpsuse eest.
Ühiskonnast ja kultuurist
Enamik inimesi on teised inimesed. Nende mõtted on kellegi teise arvamused, nende elu on teiste jäljendamine, nende kired on lihtsalt tsitaadid.
Ühiskond või vähemalt tsiviliseeritud ühiskond ei ole kunagi eriti valmis uskuma midagi halba neist, kes on ühteaegu rikkad ja võluvad.
Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press.
Kõigest täielikult informeeritud inimene – see on kaasaegne ideaal; aga kõigest informeeritud inimese aju on üks õudne asi.
Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamike arvamusega mittenõustmine.
Tsivilisatsiooni pole sugugi kerge omandada, selleks on inimesel kaks teed: üks käib kultuuri, teine rikutuse kaudu.
Hirm ühiskonna ees, mis on kõlbluse aluseks ja hirm jumala ees, mis on usu saladus – need kaks asja valitsevad meid.
Progressi häda on selles, et see kulgeb edasi, mitte tagasi.
Ainult üks klass mõtleb rahast veel rohkem kui rikkad, ja need on vaesed. Vaesed ei suuda mõelda millestki muust.
Ajalugu on üks suur tagarääkimine.
Kui koopainimene oleks osanud naerda, oleks ajalugu olnud teistsugune.
Hea lõpeb hästi ja halb halvasti. Seda nimetatakse ilukirjanduseks.
Lahkarvamused kunstiteose suhtes tõendavad, et teos on uus, mitmekülgne ja eluline.
Kunst peegeldab vaatajat, mitte elu.
Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada.
Kunagi ei teinud ta seda viga, et oleks hakanud oma vaimset arengut, mingi usu või õppesüsteemiga tõkestama.
Töö on pelgupaik neile, kel pole midagi paremat teha.
Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.
Alati andesta oma vaenlastele – miski ei ärrita neid rohkem.
Me kõik oleme rentslis, mõned meist vaid vaatavad üles tähtede poole.
Elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isiksused.
Nii mõtiskles Oscar Wilde.
Allikad: Tsitaat.com, Vikipeedia, Wikipedia, Observer
