Kristallisatsioon kujutab endast üleminekut kaoselt ideaalse korrastatuseni, kuid kristallitööstuse enda areng pole olnud sama lihtsajooneline. Mitu miljonit aastat tagasi jahtusid ja tahkusid maapinnas peituvad vedelad kivimid ning selle tagajärjena moodustusidki maa keskmes sätendavad kristallid. Aja jooksul on kristalle üha rohkem kaevandatud ja nüüdseks on need aluse pannud rahvusvahelisele tööstusele, mis pasundab kristallide väidetavatest metafüüsilistest tervendavatest omadustest. Kuid viimasel ajal on kivide vahelt välja ilmunud veel miski – nimelt hämar tõde. Kristalle ostvad inimesed ei loo mitte maaga ühendust, vaid hoopis kahjustavad seda jäädavalt.
Vaid kolme lühikese aastaga on kristallide kogumine väljunud new age huvinišist ja muutunud ehtsaks hobiks, millega üldine avalikkus on hästi kursis. 2017. aastaks olid kristallid endale haaranud mitme miljardi dollari suuruse lõigu 4,2-triljonilisest ülemaailmsest tervisetööstusest – šamaanid kasutavad kristalle nõustamaks ettevõtjaid investeeringute asjus ning Gwyneth Paltrow müüb kristalle meelerahu saavutamise ja vee “puhastamise” eesmärgil. Kristallid on investeerimisväärtuselt võrreldavad lausa kunstiteostega. Naised on hakanud tervitama kristallide kasutamist ilutoodetes ja aksessuaarides mitte tänu vaimsetele tervendajatele, vaid hoopis kuulsustele. Ühel New Yorgi moenädala esitlusel kinkisid Mary-Kate ja Ashley Olsen külalistele “musta turmaliini kristalle, millega negatiivset energiat peletada” ja “valget kvartsi harmoonia ja tasakaalu edendamiseks”. Kate Hudson annab oma nahahoolduskreemidele “pisut energiat juurde” seeläbi, et hoiab kreemi kodus kristallide kõrval; Adele tõi pärast Grammyde auhinnagalat kehva etteaste põhjuseks oma kristallide kaotamise; ning Kim Kardashian kasutas kristalle pärast röövi läbielamist stressist üle saamiseks.
Jennifer Lawrence kolis uude koju, mille seintesse olid juba eelnevalt kristallid paigaldatud. “Kogu maja oli kristalle täis,” ütles näitleja ajakirjale Vogue. Samas ei tahtnud ta, et külalised teda “kristalliarmastajaks” hakkaksid pidama. Talle öeldi, et ta kristallidesse kergelt ei suhtuks ja kui ta neid eemaldada tahtis, soovitati tal selleks kasutada ametliku “kristallinaise” teenuseid, kes oli kristallid paigaldanud. Tema aga mõistagi ei teinud soovitusest väljagi ja lasi ehitajal kristallid seintest välja kiskuda. “Ma lihtsalt lasin kõik kristallid välja kangutada ja müüsin need maha,” ütles ta, lisades seejärel rõhutatult: “Ja siis, raisk, tabas mu kodu uputus.”
Tänapäeval on kristallide väes veendunud ka need, kes ennast “kristalliarmastajaks” ei pea. Ent kuigi kristallid suudavad väidetavalt aidata inimestel kanaldada maa energiat, kannatab maa tegelikult seda rohkem, mida enam kristalle kaevandatakse. Kristallide taga on peidus kole tõde – ja mitte üksnes see, et nende tõhusus tervendamisel on endiselt tõestamata. Nimelt kirjutas Emily Atkin mullu ajalehes The New Republic, et nende kristallide päritolu on hägune ja nende mõju keskkonnale murettekitav. Sarnaselt teemantidega on ka kristallide kaevandamisega tegeleval tööstusel mitu teravat murepunkti. Esiteks küsimus jätkusuutlikkuse seisukohast: kristallid on nimelt taastumatu ressurss. Lisaks küsimus tööjõu kohta: enamik kaevandusega seotud töödest on alatasustatud, ohtlikud ja mõnikord kasutatakse selleks ka alaealiste tööjõudu. Ja lõpuks küsimus vastutuse kohta: kuna kristallitööstus on reguleerimata, võimaldab see vabalt vohada korruptsioonil.
“Kaevandamisel on ka mõju keskkonnale, olgu siis tegu “tervendavate kristallidega”, mobiiltelefonis kasutatava vase või sõrmuses kasutatava kullaga,” selgitab Payal Sampat mittetulundusühingust Earthworks. Jutumärgid kristallide ümber lisas ta ise.
“”Tervendavaid kristalle” kaevandatakse sellistes kohtades nagu Myanmar ja Kongo Demokraatlik Vabariik, kus maavarade kaevandamisega käivad kaasas tõsised inimõiguste rikkumised ja keskkonna kahjustamine.” Kongo DV-s töötavad koobalti- ja vasekaevandustes seitsmeaastased lapsed, kes otsivad sealt selliseid ihaldatud “tervendavaid” kive nagu tsitriin ja suitsukvarts.
Rahvusvaheline valitsusväline organisatsioon Global Witness avastas, et Taliban teenib igal aastal kuni 20 miljonit dollarit tulu Afganistani lapisekaevandustest. Nagu kristallide hangeldamisega tegelevad veebilehed kirjeldavad, on lapis lazuli üks parimaid kive inimese selgeltnägijavõimete aktiveerimiseks. Sampat lisab veel: “Nagu on lugu enamiku mineraalidega, pole võimalik kunagi kindlalt teada, kas ostetud kristall on omandatud keskkonna ja inimõiguste vägistamise tulemusena.”
Kristalle võib leida igalt mandrilt, aga väga raske on leida kristallimüüjat, kes oleks valmis täpsustama konkreetsete kivimite päritolu, ning veelgi keerulisem on leida sellist, kes nõustuks ausalt rääkima kristallide kaevandamise tagajärgedest. Pole ühtegi valitsusorganisatsiooni, mis neid selleks kohustaks, ega mingit reguleerivat asutust, mis suudaks ohjeldada tööstust, kus lokkab korruptsioon ja salatsemine.
Veebipoe Kacha Stones asutaja Stephen Wells on üks vähestest müüjatest, kes võib uhkustada eetiliste äritavadega. Ta saatis e-kirja Indiast, kus hangib parajasti kuukivi, turmaliini ja küaniiti, olgugi et tegu on haruldaste mineraalidega ja mees ise on hädas hambajuurepõletikuga. “Kui mineraal on odav ja vabalt saadaval,” kirjutab ta, “on tegu tõenäoliselt suure kommertsettevõtmise tulemusega, sageli kõrvalsaadusega kaevandamiselt, millel pole kristallide endiga mingit pistmist.”
Wellsi jaoks ei ole eetiline kristallikaevandamine tähtis üksnes planeedi seisukohast, vaid ka kristallide endi pärast – tema usub, et kivi kaevandamise meetod mõjutab selle tervendavaid omadusi. “Kui võtta midagi jõuga ja hävitaval viisil, siis on sellisel käitumisel mõju mis tahes elusolendile. Kristallid on arhetüüpsed puhta sagedusega objektid, looduse ideaalsed geomeetrilised helihargid. Kuidas võib keegi üldse arvata, et plahvatuste lööklainetel pole neile mingit mõju?”
Kodus kaevab ta kellu ja hargiga aias kvartsi. “Ma ei kaeva kunagi uisapäisa. Ajan kõik augud pärast alati taas kinni ega kurna ennast üle. Enam loodussõbralikumaks ei saagi kaevandamine minna, aga ülemaailmset kristallikaubandust see mõistagi ei mõjuta.” Mida rohkem temaga vestlen, seda üllatavamana tundub mulle tõik, et kristalle ostvad inimesed, kes tavaliselt ei söö isegi selliseid mune või liha, mille päritolus nad kindlad pole, ei pööra suurt tähelepanu oma kristallide saamisloole.
Olen Watfordi tööstuspargis, kus vihm trummeldab laohoone plastkatusele. Hoone sees hoiab kristallide hulgimüüja Crystal Geode oma soolalampe, ametüste ja kõikvõimalikke haldjatega seotud meeneid. Perefirma juht Neil Ashcroft selgitab esmalt firma arengulugu ja seejärel omaenda mõtteviisi arengu tagamaid. 1986. a hilistes 20ndates eluaastates politseis töötades sattus Ashcroft mootorrattaavariisse, mille tagajärjena pidi ta veetma kaks aastat haiglas. Tehniliselt suri ta selle avarii tõttu kolm korda ja jäi ilma ka oma vasakust jalast. Ta elas läbi mitmeid “kehaväliseid kogemusi” ja pärast koju naasmist oli ta muutunud mees. Endine elukaaslane tutvustas talle kristalle, mis aitasid mehel end paremini “maandada”. Ta ei kavatsenud algul nende müügiga suurt raha teenida, ent tänapäeval veedab ta endiselt palju aega klientidele soovitusi jagades selle kohta, “millised kivid on parimad ärevuse peletamiseks või verehaigustega võitlemiseks.”
Kui aga kuulsused hakkasid oma huvist üldsusele teada andma, nägi Ashcroft enda sõnul tööstuses plahvatuslikku kasvu. Kuigi läbimüük on suur, kerkib samaaegselt surve võistelda netipoodide hindadega, mistõttu on Ashcroftil üha raskem säilitada nõuet, et kõik müüdavad kristallid oleksid kõrge kvaliteediga ja eetilisel teel kaevandatud. Ja kuigi ta üritab töötada vaid usaldusväärsete tarnijatega, nendib ta siiski, et ei saa paljudest asjadest kunagi täielikku ülevaadet. Kristallid on harva kaevandustegevuse peamine eesmärk. Pigem on tegu sätendava kõrvalsaadusega, mis leitakse hinnalisemate materjalide otsinguil – selliste materjalide, mida kasutatakse meie telefonide ja telerite valmistamiseks. Seega on kaevandamise tarneahelad üpris keerulised ja sageli varjab neid ka saladusloor.
Ashcroft toob kuuldavale sügava ohke. “Vähemasti võin ma hoolt kanda selle eest, et müün kvaliteetseid ja ehtsaid kristalle. Me ostame kristalle parimatelt võimalikelt tarnijatelt. Kuid mõned ebaeetiliste tegevusmeetoditega kaevandused on ainsad allikad teatud ihaldusväärsete kristallide omandamiseks. Püüan küll end võimalikult palju kursis olla kõigi kristallide päritoluga, aga üheaegselt muretsemisega tunnen end ka… võimetuna.” Ta raputab pead. “Enamik tarnijaid küll soovib eetiliselt tegutseda, aga neil puuduvad vahendid selle soovi teostamiseks.”
Väljume tema kontorist ja kõnnime mööda lao vahekäike, kuhu on kuhjatud hulgaliselt pappkaste, mis sisaldavad inglikujukesi ja nefriidist trummikivisid. Ta selgitab oma seisukohta – nõudlus on meeletu, turg on tohutult suur, internet on piiritu… Kuid tema sõnad vaibuvad peagi. Asi on selles, et paljudel tarnijatel pole aimugi, kust nende kristallid pärit on. Muuhulgas näiteks turmaliini, ametüsti, kvartsi ja tsitriini (mida kasutatakse “külluse ja rikkuse ligikutsumiseks”) võib leida kulla-, vase- ja koobaltikaevandustest, aga isegi avalikult kauplevad tööstuslikud kaevandused ei ole kohustatud avaldama sellistest kõrvalsaadustest omandatud tulu. Ja tarnijad nagu Crystal Geode ei osta tavaliselt otse kaevandustelt ega isegi tehastest, kus kivisid lõigatakse ja lihvitakse, vaid hoopis vahendajatelt – iseseisvatelt kauplejatelt, kes ringi reisivad ja kristalle edasi müüvad. Isegi kui sellistel kauplejatel oleks ette näidata dokumendid, mis kinnitavad nende tarneahelat, ei ole neil siiski mingit soovi seda avaldada. Osaliselt on selle põhjuseks hirm tööst ilma jääda.
Sõita rongiga äärelinna, seejärel minna läbi tööstuspargi ja kristallimüüja karpide sisu uudistada – kõik see oli nagu veider peegeldus katsest avastada kristallide endi hämarat päritolu, samm-sammu haaval kristallidelt glamuuri ja maagiat maha uhtudes. Kristallide saamislugu ei erine selles mõttes kokaiini omast – uimastist, mida rikkad lääneriikide elanikud ostavad seetõttu, et see tekitab neis meeldiva ja huvitava tunde, otsustades sealjuures tahtlikult eirata tõsiasja, et inimesi on selle uimasti tarnimise jooksul kindla peale tapetud ja piinatud vaid selleks, et varustada sõltlasi nädalalõpuks üürikese kaifiga. Tarbijad ostavad ikkagi tooteid, mis neile endile kasu toovad, olgu see siis põgus kokaiinilaks või odava peokleidi tõttu saadud komplimendid või seesmise rahu tunne, mis kaasneb kristalli kaelas kandmisega. Kas pole siis loogiline, et meie kanda on moraalne vastutus ebaeetiliste meetodite eest, mille kaudu kristall on meieni jõudnud?
Notting Hillis on lihtne seda unustada. Ajalehe Financial Times artikkel “How To Spend It” firma Venusrox omanikest algab jõuka tervise kirjeldusega: “Matt ja Victoria Forster kiirgavad oma sileda naha ja selgete silmadega sellist õnnelikkust ja harmooniat, mille saavutamisest jääb enamikul meist üle ainult unistada. Kui neilt nende edu saladust küsida, vastavad nad üheskoos: “Kirg kristallide vastu.” Ühel säraval hommikul (kui nad olid juba kaks korda eelnevalt intervjuust loobunud) külastasin nende müügisalongi. Ruum oli täis erinevaid kivisid, mis kõik olid sildistatud päritolumaa nimega ning mõne juures oli ka kaevanduse nimi. Leidus nii paarinaelase hinnasildiga väikesi siledaid kive (kaasa arvatud lapis lazuli Afganistanist ja shattuckiit Kongo DV-st) ning suuri sätendavaid imikusuuruseid kive, mis maksid mitukümmend tuhat naela tükk. Siin kangastus väga selgelt kristallitööstuse teine eetiline dilemma. Üks asi on müüa kristalli vaid ilu pärast, aga hoopis teine on müües lubada, et näiteks ametüst “aitab üle saada sõltuvusest”.
Kristallide võlul on kaks külge. Nende lõputu sädelus on ilmselgelt ligitõmbav, aga kristalli väärtus sõltub inimese usust kristalli tervendavasse väkke. Emma Lucy Knowles, kes on kirjutanud raamatu The Power of Crystal Healing (ja kelle klientide hulka kuuluvad sellised kuulsused nagu Victoria Beckham) selgitab seda nähtust mulle nõnda: “Me töötame kristallidega, et eemaldada neist kõik “negatiivne” ja võimendada positiivseid omadusi nagu armastus, kaitse, küllus või soov lahti saada hirmust, süütundest või muretsemisest. Neid kristalle võib kasutada filtritena, mis suunavad vajaliku omaduse inimese energiakeskustesse ehk tšakratesse.” Ta soovitab asetada kvartskivid lähedaste inimeste piltide kõrvale “soodustamaks kristalli võnkeid nende inimeste suunas”. “Kristallid moodustuvad maapinnas suure surve all, mõnes mõttes sarnaselt meiega. Elujõu vägi – kuidas seda ei saakski armastada?” Küsimus on hüpoteetiline.
Notting Hillis kogu selle kvartsi ja tsitriini keskel seistes hingan ma sügavalt sisse ja lasen oma energial voolata. 2001. aastal korraldas Goldsmithi instituudi psühholoog dr Christopher French ühe katse, kontrollimaks kristallide mõju 80 vabatahtliku seas. Pooltele osalejatest anti mediteerimiseks tükk kvartsi, aga teistele anti sarnase väljanägemisega plastmass ja neile öeldi, et tegu on kristalliga. Katsealustele anti ka voldik, milles kirjeldati kümmet võimalikku tunnet, mida nad mediteerimise ajal kogeda võisid, muuhulgas kihelust, tähelepanuvõime suurenemist, heaolutunde teket, käte soojenemist ja “kõigi teadvusetasandite aktiveerumist”. Vaid 6 katsealust 80-st ütlesid, et ei kogenud ühtegi nimetatud tunnetest. “Tõsiasi, et samasugune mõju esines nii ehtsate kui ka võltskristallide puhul, lükkab ümber kõik väited, mille kohaselt kristallidel olevat mingi salapärane vägi,” lausus French. Dr Richard Wiseman, Hatfieldis asuva Hertfordshire’i ülikooli psühholoog lisas veel: “Kristallide vägi on inimeste peas, mitte kristallides endis. Mingi mõju neil ilmselgelt on, aga inimesed maksavad ikkagi kristallide eest mitusada naela, olgugi et võiksid saavutada sama tulemuse vaid paari naela eest.”
Aga kes küll tahab sellist juttu kuulda? Kes küll tahaks paljastada mustkunstniku saladuse? Crystal Geode’is töötav Neil Ashcroft on kindel selles, et kristallid on teda aidanud: “Need toimivad – olgu tegu siis platseeboga või mitte, aga minu puhul need toimisid.” Enamiku tema klientide jaoks on veendumus kristallide tervendavast väest – mitte platseebodest – teatud mõttes sarnane usuga. Võiks öelda, et igati mõistetav valik, eriti tänapäeval, kui inimesed suhtuvad üha kriitilisemalt ekspertide arvamustesse ja “faktidesse”, soovivad kaugeneda tehnoloogiast ning lahti öelda tavapärastest ravimeetoditest, otsustades pigem millegi särava kasuks ja lootes, et see neid päästaks. Kuigi tervendamiskristallide tõhususe üle võib mingil määral vaielda, ei saa sama lihtsalt siiski õigustada seda küsitavat eetikat, mille alusel neid kristalle omandatakse.
Mida rohkem levib kristallidega kauplemine, seda rohkem on vaja rahvusvahelist järelevalvet. 2002. aastal, pärast pikka kampaaniat sellistelt organisatsioonidelt nagu Global Witness, võttis ÜRO vastu haldusotsuse rakendada Kimberley protsess, mille tulemusena “konfliktiteemandid” sisuliselt kõrvaldati. On võimalik, et valitsused suudavad luua samasugused regulatsioonid kristallide jaoks, aga hetkel on see siiski ebatõenäoline – olgugi et kuulsused on kristalliärile andnud suure tõuke, ei ole kristallitööstus kaugeltki sama mõjuvõimas ega tulutoov kui teemanditööstus. Suurte muutuste esilekutsumiseks on vaja emotsioonide tõuget. Ja nimelt tarbijatelt.
“Oleks tõeliselt kahju,” ütleb Global Witnessi kampaaniajuht Sophia Pickles, “kui inimesed ostavad neid tooteid uskumuses, et see aitab neil “leida ühendust maaga”, aga tegelikult on nende ost seotud tõsiste inimõiguste rikkumiste, keskkonna hävingu, relvakonfliktide ja korruptsiooniga. Paraku on tegu väga ehtsa ohuga, kui asi puudutab selliseid tooteid nagu kristallid.”
Ta lisab, et kui jaemüüjatelt ei nõuta vastutustundlike allikate kasutamist ja tarneahela avaldamist, peavad kristallide ostjad endale tunnistama, et toetavad tegevust, mis mõjub laastavalt nii keskkonnale kui inimestele. “Üha rohkem kogub tuure liikumine kohustada firmasid võtma vastutust tarneahela põhjustatud kahjustuste eest nii inimestele kui ka planeedile. Tööstust, mis müüb “heaolu” ent samas ei vaevu hoolt kandma selle eest, et nende materjalid oleksid pärit usaldusväärsest allikast, võib süüdistada suures silmakirjalikkuses.”
Muutused on küll aeglased tulema, aga need tulevad siiski. Petitsioon, milles nõutakse, et Paltrow’ Goop tootesari müüks ainult eetilisel teel omandatud kristalle, on kogunud juba 17 000 allkirja, mis kõik toetavad seisukohta, et “salvei pole mingi lahendus halbade vibratsioonide kõrvaldamiseks, mis pärinevad inimeste ärakasutamisest ja keskkonna hävitamisest.”
Kristalle kasutavate inimeste hulk suureneb üha. Ükskõik kas kristalle kasutatakse “mürkidest vabanemiseks”, ärevuse vähendamiseks või iPhone’i ehtimiseks, peavad inimesed tunnistama, et nende tervendavad kristallid on tõenäoliselt mänginud oma osa inimeste rõhumises või keskkonna hävitamises.
Kui vaid rohkem inimesi sellest teaks, kas ei hakkaks nad siis muutusi nõudma? Korraldataks kampaaniad, nagu on tehtud toidu ja moe puhul, ning inimesed hakkaksid esitama küsimusi ja nõudma selgitust kristallide päritolu kohta, nagu ka kaevandustes valitsevate töötingimuste ja marsruudi kohta, mida mööda kristall nende sooja peopessa on jõudnud. Sest tervendava kristalli vägi on köömes selle väe kõrval, mida kujutavad endast sada tuhat kristalliostjat, kes oma rahakoti sulgevad. Ja nüüd teavad nad tõtt.
Allikas: Hinge õppetükid: selleks, et midagi uut saaks tekkida, tuleb vanadest tõekspidamistest lahti lasta
Šamaan Anu Pahka nõuanded: õunapuu maagiline vägi aitab leida armastust ja jääda lapseootele
9 selget märki, mis näitavad, et universum “kõneleb” sinuga
Abracadabra Havai stiilis: palve probleemide lahendamiseks ja enese tervendamiseks
