Aigi Vahingu vahetu, lõputa lugu
Kätlin Kaldmnaa arvustus Eesti Päevalehes, 5.november 2010
„Valik” kirjeldab ehedalt, kuid kahjuks mitte kirjanduslikult sõltuvuse mehaanikat.
Juba poolteist kuud hoitakse avalikkust ärevil, sest ilmumas on uus (kirjandus)teos endise seltskonnatüdruku sulest. Siin see nüüd on. Valge-hall-roosast mummuistlikust kujundusest ümbritsetud nelisada lehekülge tihedat teksti. Raamat sõltuvusest, selle põhjavedavast olemusest ja kuidas sellega hakkama saada. Aigi Vahingu puhul buliimiast, aga lugedes saab selgeks, et tegelikult pole vahet, millest inimesel sõltuvus välja on kujunenud, mehhanism on ikka sama. Sõltuvust lähedalt näinuna julgen öelda, et see tapab inimlikkuse, ja seda, kuidas ained võtavad inimese üle võimust, Aigi Vahing ka väga eredalt kirjeldab.
Ütlen kohe ära, et see on Eesti seisukohalt üks väga vajalik raamat. Seda eelkõige just praktilise poole pealt. Meil valitseb igasuguste ekstreemsemat abi vajavate inimeste, näiteks sõltlaste igapäevase toetuse osas peaaegu must auk. Mõningast abi on küll võimalik saada, aga enamasti jääb sellest väheks. AA-st alguse saanud suuresti vabatahtlikkusel põhinev mitme-osaline vastastikune iga jumala päev tuge pakkuv süsteem joonistub raamatus väga selgelt välja. Tuleb ainult eeskuju võtta.
Teiseks peitub raamatu vajalikkus julguses sõltuvuse teemal rääkida ja sõltlase hingeelusse nii sügavale sisse minna. Harilikult räägivad sellest kusagil ajakirjanduses psühholoogid, terapeudid, kes vaatavad asja väljastpoolt, Vahing aga näitab sõltlase elu igikestva võitluse lahingutandrit. Sõltuvuse lohe, elevant, ninasarvik, jõehobu keset tuba on suurem ja tugevam, kui seda arvata julgetakse.
Kolmandaks on see väga oluline raamat autori jaoks. Vahing on saanud enda jaoks olulised asjad läbi mõelda, neil settida lasta ja tugevama edasi elada. Kindlasti on raamatu kirjutamisel olnud teraapiline mõju – järjepidevalt ühe eesmärgi nimel pingutamine lisab enesekindlust ja eneseusaldust.
„Valik” on väga spirituaalne raamat. Peategelane Aigi otsib taga oma hinge, pöördub siia ja sinna, käib kogemata hingamas ja meelega nõelravis ja linna-šamaani juures, aga midagi on kogu aeg puudu, tema sees valitseb suur lõputu tühjus, mis on alati, alati valmis neelama kilogrammide, tsentrite, tonnide kaupa midagi söödavat, midagi magusat. Et see pärast suure valge telefoni juures endast väljutada.
Natuke kirjandusest
Et inimese enda sees on toituneelav tühjus, peab abi tulema väljastpoolt. See tulebki. Tugigrupikaaslaste poolt ja Jumalalt, suure algustähega Temalt, kes on alati olemas, alati valmis oma halastavat palet näitama. Ääretult mitte-eestlaslikult annab Aigi end Jumala meelevalda ja niisama ebaeestlaslikult julgeb ta sellest kirjutada. Sõltuvuse talitsemine on raske teekond ja Aigi kisub end lugejate ees paljaks. Nii spirituaalses kui ka füüsilises mõttes.
Lugejale ei näidata aga, miks peategelase buliimia välja on kujunenud. Seda võib aimata, aga selgeks see ei saa. Ka šamanistlikud puuduvate hingeosade tagasitoomise rituaalid tegelevad ju tagajärje, mitte põhjusega. Me kõik kaotame endast eluteel midagi. Miks, millal ja kuhu need osakesed Aigi Vahingu elus kadusid? Õnneks, nagu selleski raamatus selgelt näha, on elul ka midagi vastu anda. Kui osata vastu võtta.
Üks, mida see raamat siinkirjutaja arvates kindlasti ei ole, on romaan. Võiks olla, kui seal toimuks mingi silmaga nähtav areng, kui lugeja näiteks näeks alustuseks selgesti peategelane Aigi põhjasolemist, tunnetaks selle lootusetust, olematuse ligitõmbavat jahedat kätt, ja jõuaks lõpuks koos temaga roosale pilvele, kainuse – eesti keeles pole selle tervenemise jaoks paremat sõna – sängi puhastele linadele, aga seda ei juhtu. Kardan, et seda ei saagi käesolevas kontekstis juhtuda, sest põhjakihtidesse sööbimine asetab sõltlase väga ohtlikku olukorda, millist ei sooviks vaenlaselegi. Lugeja osaks jääb seega sõltlase igapäevane võitlus päevaplaanide, paika pandud menüü ja lõppematute kiusatustega. Elu nagu elu, mitte elu nagu romaan.
Süüvib Jumalasse
Teine ilukirjanduse kuldreegel, mille vastu kirjutaja suuremat austust ei tunne, on vana hea „Show, don’t tell”, eesti keeli „Näita, ära jutusta”. Muidugi ei ole võimalik üht lugu jutustada nii, et üldse ei jutusta, aga „Valik” on otse-sõnust jutustamist kaanest kaaneni täis. See raamat on läbinisti üks suur analüüs ja pöördumine, abi otsimine. „Whatever gets you through the night,” laulis John Lennon, ja sõltlastele ei piisa iseendast, neil on vaja mingit välist, endast ülemat struktuuri, olgu selleks tugigrupp või Vanajumal ise. Tugigrupp väike, Jumal üüratu.
Keele seisukohalt leidub raamatus ohtralt eesti keelele mitteomaseid konstruktsioone, mida kohtab teinekord ka algajate ulmekirjanike suurtähtedega maitsestatud maailma olemust paikapanevates jutustustes. (See võib tuleneda autori ameerikakeelsest keskkonnast, millel on kahtlemata suur mõju.) Mis aga eristab Aigi jutustust nendest, on (pealtnäha) absoluutne ausus ja siirus, süüvimine mitte niivõrd iseenda sõltuvuse olemusse – see on liiga valus, see on liiga tuttav -, vaid süüvimine endast väljaspool seisva kõrgema jõu olemusse, mida ses raamatus nimetatakse Jumalaks.
Ja kuidas on lood pealkirjas nimetatud lõpuga? Nii nagu sõltuvusel, ei ole ka sel raamatul lõppu. Võitlus lohega kestab.
Allikas: www.epl.ee
Osta raamat siit: http://www.pilgrimbooks.ee/product/6242/
