Kõike olemasolevat hingestav puhas teadvus, valgusinformatsioon, millest teatud võnkeprotsesside kaudu on tekkinud kõik inimesele nähtav ja kombatav – see kõike hingestav valgusteadvus on varjul igas väikseimas aineosakeses ning ootab, et inimene ärkaks selle tajumisele ja tunnetamisele. Me oleme inimkonnana läinud üle igasuguste piiride, laastates, välja kurnates ja hävitades loodust ja oleme lasknud muuta inimese majanduskasvu barbaarse ideoloogia instrumendiks. Ent niikaua kuni elame ja hingame, oleme ühenduses kõike loodut hingestava teadvusega, on alati olemas lootus, et inimteadvus ärkab kollektiivselt sellises ulatuses, et valida intelligentsem, Elu austav rada. Iga inimese teadvusel on suur reaalsust tervendav ja uuendav vägi, kui inimene ainult oskab end selle väe lainele häälestada. Üks intensiivsemaid teadvuse häälestamise võimalusi on muusika. Uut muusikat kuuldavasse maailma sündida aitavail heliloojail on selles mõttes kanda eriline roll, võimalus liikuda eksistentsi süvatasandeile ja ammutada sealt informatsiooni, mille järel šamaanid on rännanud läbi aegade.
Ligi sada aastat tagasi kirjutas Austria päritolu šveitsi muusikateoreetik Ernst Kurth oma artiklis Zum Wesen der Harmonik (“Harmonikaalse olemusest”): “Kõik muusikas kõlama pandu on ürgprotsesside, st palju võimsamate, nähtamatus maailmas ringlevate jõudude käivitatu väljakiirgumine. [- – -] Teooria on kaotanud võime kuulda kuuldamatut ja minetanud sellega ka võime mõista muusika aluseks olevaid protsesse, mis helide ja kõlade kaudu üksnes õrnalt läbi kumavad. (…) Kõlad ei ole eelnevalt üksikute kristallidena valmis kujundatud, mille kaunil “kokkupanekul” kompositsioon luuakse, kristalliseerumine on ühe arengu lõpp ja tardumine. Teooria peab jõudma elava põhiprotsessini, kust lähtub väljamurdmine ja kõlaks saamine, et mitte takerduda formaalsusse ja skemaatilisusse. Ta ei tohi hävitada muusikas peituvat teadvustamatuse imet, vaid peab seda mõistma.”[1]
Nii nagu inimsilm näeb kõigest olemasolevast vähemat kui viite protsenti, kasutab tänapäeva inimese tavateadvuski üksnes imepisikest laineala. Ürgsetes kultuurides teenisid šamanistlikud rituaalid ja riitused eesmärki viia inimene välja argiteadvusest, kohtuma ala- ja üliteadvuse maailmadega, kogemaks end multidimensioonilise olendina. Samuti on hilisemal ajal erinevate religioonide jumalateenistused, mõtlused ja meditatsioonid aidanud inimesel kontakti saada argisest kõrgema teadvusega või kogeda nn puhast teadvust. Tänapäeva ühiskonna sekulariseerunud ja sundtarbimisele määratud kodanikul ei ole tavaliselt enam ürgset kontakti loodusega, mis võimaldaks kogeda erinevaid teadvusseisundeid ja tema ellu ei kuulu tavaliselt enam ka sügav religioossus, mille kaudu väljuda lineaarsest-lapidaarsest olemiskogemusest. Nii ongi teadvusseisundite muutmise vahendeina asemele tulnud alkohol, meelemürgid jms, põgenemaks tuimuse, rutiini, banaalsuse, lameda poliitilise ja ühiskondliku reaalsuse eest.
Lisaks pühendumisele vaimsetele praktikatele on võimalik erinevaid teadvusseisundeid kogeda siiski ka kunstimaailma kaudu ning osa uuest kunstist ja muusikast uurib seda valdkonda intensiivselt. Näiteks tänavuste, 7.-16. aprillil toimuvate Eesti muusika päevade teema on “Roheline heli?”, märksõnadeks “keskkond”, “looduslähedus”, “uuskasutus”, “taaskasutus” ja “märkamine”. “Roheline on elu, uuenemise, looduse ja energia värv. Milline on roheline heli, meie keskkonna ja meie planeedi heli, meid ümbritsevate asjade ja inimeste heli, meie elu heli täna, homme, aastate pärast?” küsib festivali kunstiline juht Helena Tulve. Tulve kirjutab Sirbis (5.2.2016): “Oleme tänapäeval harjunud kasutama sõna “öko” ja tundub, et mõistame seda. Sellegipoolest on kohane küsida, mis see ökoloogiline lähenemine ikkagi on, miks on see saanud nii oluliseks, mis võiks olla selle laiem alus. Inimese perspektiivist võiks öelda ehk nii, et see on arusaam elu ja selle kõigi avaldumisvormide terviklikkusest ja pühadusest. Maa, millel me elame, on kompleksne elus süsteem, mis vajab püsimiseks väga paljude väiksemate süsteemide ühendatud toimimist.”
Märkamatult, ent järjekindlalt on igas eluvallas kõige tavapärase kõrval avaldumas ka tervikut hõlmav ja sõna tõelises mõttes jätkusuutlik mõtlemine, sest ühiskonnas kriitilise piirini jõudes tajub iga tundlik hing, et midagi on vaja muuta inimkonna kollektiivses käitumises ja see muutus saab alguse igast inimesest enesest. Keegi ei muuda meie maailma, meie ühiskonda paremaks, kui me ei võta kokku kogu oma julgust, kogu oma kannatlikkust ja ei keskendu kogu oma teadlikkusega, et üheskoos otsida paremaid lahendusi elu sügavamaks mõtestamiseks ja sellelt aluselt ühise elu paremaks korraldamiseks. Ühiskond on iseorganiseeruv süsteem ja mida kaugemal asub selline süsteem tasakaalupunktist, seda suuremad ja põhjapanevamad muutused on võimalikud, kui inimesed ühendavad oma loova väe puhtas taotluses.
Uue ühiskonna loomise kolm konverentsi on kokku toonud holistilise, ökoloogilise, jätkusuutliku maailmapildiga inimesed, kes valutavad südant Eesti saatuse pärast ja soovivad teha endast oleneva, et leida uusi lahendusi paralleelsete struktuuride loomise näol, mis annaksid inimestele rohkem vabadust olla nad ise, rohkem vabadust loovaks ja õnnelikuks eluks. Need konverentsid on andnud ühisteadvusvälja teatud impulsi, millele toetudes saab minna edasi.
Kolmas konverents viiakse seekord ka Pärnusse ning homme, pühapäeval, 28. veebruaril kell 12 on võimalik Strand hotelli Lahe saalis kuulata kolmanda konverentsi esinejaid Riina Raudsikut, Kristjan Puusilda, Ülo Vooglaidu, Rait Kondorit ja Saale Karedat. Vaata sündmuse kava ja uuri lisa facebookist.
Autor: Saale Kareda
[1] Ernst Kurth. Zum Wesen der Harmonik. Die Musikblätter des Anbruch. – Monatsschrift für Moderne Musik 1920, oktoober. Faksiimile vlj CD-ROMil, 1919-1937, Universal Edition, 2001.
