Milline võiks olla vaimlemise teele asunud inimeste ühine nimetaja? Olen täheldanud, et nii mitmedki on kuidagi teistsugused, kes on mingil määral oma tee leidnud ja jagavad “tarkuseteri: kuidas saada õnnelikuks”. Nad on ingellikud, rahulolu kiirgavad ja armastavad. Väga veetlevad. Vahel mõtlen, kui palju sellest olemusest on päris, kui palju on teeseldud? Loomulikult nendin, et mõni inimene ongi oma olemuselt “voolav”, pehme, malbe, väga-väga särav. Ent enamjaolt mulle tundub, et vaimlema asudes, “muutuvad” inimesed selliseks. Väga tihti pole see aga päris.
On välja kujunenud vaimne identiteet, mida enesele võetakse. See on väga kerge tulema. Ka enda puhul olen aeg-ajalt täheldanud, et maru kerge on seda maski võtta, kanda, enda omaks anda. Aga see pole õige. Vaimne inimene ei võrdu tingimata malbuse ja õrnusega. Väärtus on hoopis milleski muus. Väärtus seisneb enda identiteedi leidmises ja sellest loobumises. Oma loo jutustamisest loobumises. Vaimseks olemine ei tähenda õrnuse kiirgamist ja armastamist igal ajamomendil ja koosviibimisel.
Soov olla midagi ebamaist, midagi erilist, äkki isegi midagi ebaloomulikku on enamusel, kes vähegi hakkavad esoteerikaga tegelema. Ma täiesti mõistan seda. Pidevalt ju räägitakse armastuseväljast, piiramatut energiat jagavast ühisväljast ja positiivsusest. Sellise staadiumiga peakski kaasas käima märksõnad nagu õndsus, hingeline rahulolu, kõikvõimas ja kõike ühendav armastus jne. See kõik kõlab imeilusana. Nii hullult tahaks ju kõike seda kogeda, millest räägitakse ja kirjutatakse. Aga tutkit – tee või tina, ei koge õndsuses viibimist kogu aeg. Ja olenemata iga päev tehtud pingutustest on vahel ikka väga “näoli mudas” tunne. Ent meel on tark ja kohe tuleb kuskilt ajusopist meelde lause: “Fake it, til’ you make it!”. Nii jõuamegi pettekujutelma, mille ise endale loome. Ja mis just meile endale kõige raskemaks kuhugi jõudmise teeb.
Tõde on aga see, et ükskõik, kui teadlik ma olen või ükskõik, kui tihti ma mediteerin või teen joogat või kui palju analüüsin neid teemasid või loen selle kohta või viibin üritustel, olen õhtu lõpuks ikkagi lihtsalt inimene. Teadmised üksi ei vabasta mind kannatustest. Nende integreerimine oma ellu ja mõtestamine on see, mis viib lähemale loobumisele. Vabanemisele. Lähemale tõele.
Mulle aina enam tundub, et vaimlejad kogevad kolme etappi. Esimene etapp on vaimustus kõigest sellest, mille ees silmad on avanenud. Ahmitakse seda maailma endasse ööd ja päevad. Loetakse palju. Räägitakse palju. Otsitakse mõttekaaslasi. Tundub täielik pääsetee. Ja ongi tunne, et ollakse jõutud õndsusesse.
Teine etapp on see, kus juba natuke on mõistetud, mida see maailm endast kujutab. Mõned seaduspärasused on selgeks saadud. Mõned kogemused enda jaoks mõtestatud. Äkki mõni valugi üle hingatud. Selle etapiga kaasneb soov olla “õnnis”.
Erinevates seltskondades püütakse jätta endast mulje kui väga vaimsest inimesest. Räägitakse natuke vaiksema ja malbema häälega. Ei sekkuta vestlustesse, kuigi enda sees on selline tunne, et tahaks millegagi vastu pead virutada ja küsida: “Loll oled vä?”. Aga selline tegutsemisviis pole ju ometi vaimsele inimesele kohane. Seega, surutakse see emotsioon maha ja naeratatakse malbelt edasi. Terve õhtu möödub sellises rütmis ja liikumises nagu hõljuks põranda kohal – ikka naeratades, noogutades ja silmist armastust pritsides.
Ent kui õhtu läbi saab, siis longitakse jalgu järgi vedades koju, lüüakse jalaga uks lahti (sest õhtu jooksul kogetud viha otsib väljapääsu), joostakse külmkapi kallale ja mugitakse kõht täis. Üritusel ei julgenud süüa, sest vaimsed inimesed ju ei söö. Avatakse toidu kõrvale õllepudel, mis eilsest üle jäi ja enne õhtu lõppu tehakse pimedas trepiastmel üks sigarett. Ja seda kõike pimedas, sest nii tundub, et see pole päris ja saad päevavalguses edasi vaimelda. Njah…
Kolmas etapp on teadvustamine. See on etapp, kus erinevaid tehnikaid on kõvasti praktiseeritud. Enamus pole neist tulemust andnud. On mitmeid kordi alla antud. Neetud, sõimatud, nutetud, vihatud, andestatud ja proovitud taas mõista. Mõista iseennast, elu, maailma, elu toimimismehhanisme. Loetakse, usutakse, kukutakse, pettutakse, püütakse taas.
Ühesõnaga, see on etapp, kus jõutakse arusaamiseni, et teoretiseerimine ei vii edasi, teistele endast hea mulje jätmine ei aita tõeni. Ehk nüüd hakatakse päriselt endaga tööd tegema. Veider on see, et mida sügavamaks muutub teadlikkus ja mõistmine, seda vähem huvitab teiste inimeste arvamus. Õhtu lõpuks oled sa ikka üksi vaid iseendaga. Ja kõik oleneb lõpuks sellest, mis tundega SINA uinud, mis tundega SINA hommikul üles ärkad ja mis tunnet SINA terve päev endaga kaasas kannad.
See on etapp, kus kõik kaotab tähenduse ja leiab tähenduse samaaegselt. Etapp, kus enam pole plaane, pikaajalisi eesmärke, mägede kaupa soove, illusioone, fantaasiaid ja lugusid, mida päevast päeva endale rääkida. Aga sellesse etappi ei jõuta enne, kui ollakse eelnevad kaks läbi tehtud. Otseteed ei ole. Kuigi ju võiks.
Nagu üks tuttav mulle kunagi ütles: “Selles armastuses viibimine ja sellest rääkimine ja selle kogemine on kõik väga ilus ja tore küll, aga no kogu aeg ei jaksa ju sellest jahvatada ja seda kogeda. Tahaks vahepeal lihtsalt ropendada ja öelda: “Persse, raisk!”, kui midagi haiget teeb.”
Ma naersin selle mõtte peale laginal. Selles see probleem ongi, et ise loome “vaimseks olemise” nii keeruliseks ja käegakatsumatuks. Kujunenud arusaam on väga väär, et inimesed, kes on leidmise teekonnal, pole justkui päris inimesed enam. Muidugi on. Samamoodi kukuvad, vihkavad, armastavad, pettuvad, ropendavad, naeravad liiga kõvasti, nutavad tühja-tähja pärast, kiruvad solvununa, tunnevad trotsi ja ebaõiglust jne. Ainuke erinevus on see, et nad teadvustavad seda kõike ja rakendavad õpitut ning tehnikaid, et võimalikult kiiresti jõuda taas puhtasse olemisse. Aga mitte selleks, et õppida leviteerima, vaid vabaneda kannatuste raskusest.
Kui saad teadlikuks oma rollidest (ja maskidest), mida päev päeva järel kannad, siis saad need ka vabaks anda. Neist loobuda. Ükski neist ei ole päriselt sina. Üksnes rollid, maskid, illusioonid. Ma tean, et see kõlab sürrealistlikult. Ja tekib küsimus, et mis ma siis olen? Või tekib hirm, et kui ma pole see või too, siis mis järgi jääb? Aga mis jääb järgi? Puhas olemine ja kogemine. See vaikus jääb järgi, kui sa roll rolli haaval nagu riidekihid endast vabastad ja viimaks küsid, kes ma olen? Mida sa kuuled vastamas? Ei midagi. Ja see oledki sina. Vaikus, kogemine, hetkes viibija, vaatleja. Ja sellel vaikusel on täiesti pohlad, oled sa koristaja, popstaar või president. Tema lihtsalt on. Kogu aeg ja igal pool ja igavesti.
Autor: Kaidi Koppel
Allikas: Vaimsus igapäevaelus: sünkroonsused
Eestimaa asub naiselikul draakonijoonel, kus on ka meie koduplaneedi kolmas silm
Inimeste 10 “vaimset” harjumust, mis on tegelikult täielik jamps
