Küsin lapselt: „ Mida Sa soovid?“
Laps: „Soovin, et kõik sujuks hästi, et kõik oleksid terved ja et elu Eestimaal jätkuks rahus ja rõõmus.“
Mina: „Imeline soov! Mida Sa ise saad teha selleks, et kõik oleks nii, nagu Sina tahad?“
Laps: „Pean olema hea laps!“
Mina: „Hea laps? Usud Sa, et sellest piisab?“
Laps: „Väga ei usu, aga ma loodan.“
Mina: Hästi, selgita mulle, mida see healapsolemine Sinu mõistes on?
Laps: „Noo, ma ei jonni ja kuulan sõna ja üldse, püüan olla Sulle meele järgi.“
Mina: „ Mhmm. Kuulad, ei jonni, oled meele järgi? Kuidas Sulle endale see tegevus meeldib?“
Laps: „Ega ei meeldi küll. Vahel kohe tahaks jonnida ning teinekord ei taha kohe üldse teha seda, mis kästakse.“
Mina: „Kuidas Sa siis selle tegevusega maailma muudad, kui see Sulle endale üldse ei meeldi?“
Laps: „Ma ei tea! Ma olen segaduses.“
Mina: „Mida Sina ise päriselt soovid, mida Sa päriselt vajad?“
Laps: „Tahan, et mind armastatakse sellisena, nagu ma olen.“
Mina: „ See on küll väga mõistlik soov. Kuidas Sa aru saad, et Sind armastatakse?“
Laps: „Saan siis aru, kui pole maske, kui minuga räägitakse päriselt.“
Mina: „Mida Sa ise selleks teha saad, et Sa nähtavaks muutuks, et oleksid SINA ISE?“
Laps: „Arvan, et pean olema aus iseenda ja teiste vastu, julgema välja öelda, mida mina tegelikult mõtlen ja vajan ning julgema seda ka tegudes väljendada.“
Mina: „Mida see ausus iseenda vastu sisaldab?“
Laps: „Siis ei saa iseendale illusioone luua ning kui eksid, pead julgema ka tunnistada oma vigu.“
Mina: „ Kuidas Sa aru saad, et oled eksinud?“
Laps: „Ma ei oska seda seletada, kuid mu kehas on koheselt selline ebamugav tunne.“
Mina: „ Ja sa teed ikka valesti, olgugi, et tunne ütleb teisiti?“
Laps: „Need ongi need korrad, kui lihtsalt teen valesti ja tunnistada on väga raske.“
Mina: „Kuidas sellest olukorrast üle saada?“
Laps: „ Pean seda ebamugavat tunnet usaldama ja koheselt reageerima, et mitte eksida.“
Mina: „Suudad Sa seda?“
Laps: „Jaa, suudan, nüüd suudan.“
Mina: „See on suurepärane, et Sa suudad. Mul on hea meel Sinu üle. Anna mulle palun andeks see aeg, kui olin Su justkui kaotanud. Mina armastan Sind just sellisena, nagu Sa oled. Ma vajan Sind just sellisena nagu Sa oled ning tänan Sind selle eest, et ootasid ära aja, kui Sind uuesti leidsin.“
Keha reageerib imeliselt sõnadele: „Ma armastan Sind ja ma vajan Sind!“
Rahu, lausa õnnis rahu!
Tänavalt kostusid esimesed liinibussi hääled, esimesed linnud vidistasid rõõmsalt algava päeva eel, esimesed tööleruttajad käivitasid autosid maja ees. Kortermaja ärkab tasapisi, iga elanik omas tempos. Vaikuseminutid said läbi.
Ilusat päeva, armas Eestimaa ja kõik, kes seda maad kalliks peavad. Ilusat päeva kõigile sisemistele lastele ja meile endile.
Armasta ennast nii, nagu väike laps seda suudab, pühendunult ja tingimusteta.
Autor: Sirje Sikmann
Allikas: Holistika.ee
