Iga kord, kui tunneme tugevat hirmu-, viha – või kadeduselainet, saame midagi ette võtta ja selle negatiivse energiaga tegeleda, et see meid ei hävitaks. Me ei peaks oma olemuslikke erinevaid elemente konfliktsena nägema. Me peame lihtsalt enda eest hoolitsema ja olema võimelised muutuma. Me peaksime oma kannatusse, valusse ja hirmu suhtuma rahumeelselt.
Vaikus keset tormi
Kui meid valdab tugev emotsioon nagu hirm või meeleheide, siis võib see meid enda alla matta. Kuid me saame õppida, kuidas oma hirm omaks võtta, sest oleme teadlikud endas ja kõigis teistes olevast teadvelolemise seemnest. Kui praktiseeriksime iga päev selle seemnega ühenduse loomist kas jalutades, istudes, hingates, naeratades või süües, siis saame teadvelolemise energiat endas kinnistada. Kui järgmine kord taas energiat vajame, saame kiiresti selle seemnega ühenduse luua ja kohe tekib energeetiliselt teadlik seisund, mida saame kasutada, et oma emotsioonid omaks võtta. Isegi juhul, kui see õnnestub meil kõigest lühikeseks ajaks, on meis siiski seejärel pisut rohkem rahu ja me tunneme selle tugeva emotsiooni ees vähem hirmu, kui see järgmine kord peaks esile kerkima.
Hirm tuleb külla
Oletame, et sügaval sinu teadvuses on peidus palju valu, muret või hirmu. Paljudel meist on alateadvuses suured valublokid ja kannatused, mille nägemist me ei suuda taluda. Me hoiame end pidevalt tegevuses, et kindlustada end nende kutsumata külaliste küllatulekute eest. Me hõivame end teiste “külalistega” – haarame lugemiseks kätte ajakirja või raamatu, paneme käima televiisori või kuulame muusikat. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et oma tähelepanu millegagi täita. See on allasurumise praktika. Sellist vältimistaktikat kasutavad meist paljud. Me ei taha avada ust oma hirmule, murele või depressioonile, me ei taha, et need esile kerkiks. Seetõttu hõivame end kõike sorti muude asjadega.
Me leiame väga palju erinevaid võimalusi, mis aitavad meil ennast oma sisemuses toimuvast eemale eksitada. Leiame meelelahutuseks palju võimalusi – näiteks teleri vaatamine. Telerit kasutatakse nagu narkootikumi. Kui meie sees on talumatult palju kannatusi, siis paneme vahel teleri käima, et oma valu unustada. See täidab meie elutoa piltide ja helidega. Isegi siis, kui vaadatav ei paku meile rahuldust, pole meil tihtilugu jõudu telerit kinni panna. Miks? Kuigi saade on ebahuvitav või isegi häiriv, leiame, et selle vaatamine on ikkagi parem lahendus kui minna iseenda juurde koju ja oma sisemise valuga ühenduses olla. Tähelepanu suunamine oma valult mujale on paljude puhul tavaline käitumine. Mõned küll eelistavad elada ilma telerita, nii nagu meil on ruumid või alad, kus suitsetada ei tohi või alkoholi tarbida. Kuid paljud teised harrastavad telerivaatamist või videomängude mängimist, et maha suruda oma ebamugavustunnet.
Kõhuhingamine
On olemas mõned lihtsad meetodid, kuidas oma tugevate emotsioonidega tegeleda. Üks neist on kõhuhingamine, mis tähendab vahelihase hingamist. Kui kogeme tugevat emotsiooni nagu hirm või viha, siis võiksime praktiseerida oma tähelepanu suunamist kõhulihaste juurde. Mõistuse tasandile jäämine ei ole turvaline.
Tugevad emotsioonid on nagu torm ning keset tormi seista on väga ohtlik. Aga just seda paljud meist vihaseks saades teevad – me seisame keset oma tunnete tormi ja tormihood käivad meist üle. Selle asemel tuleks meil end maandada, viies oma tähelepanu allapoole. Peaksime keskenduma kõhu piirkonnale, vahelihasele ja praktiseerima teadlikku hingamist, pannes kogu oma tähelepanu kõhu tõusmisele ja langemisele.
Tormi üle elamine
Kui vaatad puud keset tormi, siis näed selle oksi ja lehti tugeva tuule käes raevukalt edasi-tagasi lehvimas. Sulle jääb mulje, et puu ei pea tormile vastu. Sina näid olevat samasugune, kui oled haaratud tugevast emotsioonist. Sa tunned end haavatavana nii nagu puugi. Sa võid iga hetk murduda. Kuid kui suunad oma tähelepanu puutüvele, siis näed asju teisiti. Sa näed, et puu on juurtega kindlalt ja sügavalt maa küljes. Kui suunad oma tähelepanu puu tüvele, siis taipad, et tänu sellele, et puu on juurtega tugevalt maapinnas kinni, ei ole võimalik teda minema pühkida.
Kui istume või seisame, siis oleme nagu puu. Kui meie emotsioonitorm meist üle lendab, ei tuleks meil jääda tormi keskpunkti – aju või rinna tasandile. Kui oled haaratud tugevatest emotsioonidest, siis ära jää sinna – see on liialt ohtlik. Vii oma tähelepanu oma naba juurde – see on nagu tüvi, sinu kõige tugevam piirkond – ja harjuta teadlikku hingamist. Ole teadlik oma kõhulihaste tõumisest ja langemisest. Kui teed seda paigal püsides, näiteks istuvas asendis, tunned end palju paremini. Ainult hinga. Ära mõtle mitte millestki. Hinga läbi liikumise, oma kõhulihaste tõusu ja languse. Praktiseeri sel moel kümme või viisteist minutit ja tugev emotsioon läheb üle.
Allikas: Vabasta oma meel ja keha hirmust lihtsate harjutustega
“Viis tiibetlast” – tasakaalustav ja mitmekülgne harjutuste kompleks
Harmoonia ja tasakaal: tervenda oma hinge positiivsete mõtetega
