Pudelikorgid, kodukeemia taara, pesukorvid, toidunõud, mänguasjad ja kilekotid – need kõigest mõned üksikud näited asjadest mis ookeaniavarustes ujuvad.
Piirkond on tuntud Vaikse ookeani suure prügisaarena (Great Pacific Garbage Patch) ning see koosneb kahest suuremast osast, mida kutsutakse vastavalt asukohale Vaikse ookeani idaprügilaks ja lääneprügilaks (vaata kaarti). Idapoolne keerleb Hawaii ja California vahel ning läänepoolne prügisaar on tekkinud Jaapani ja Hawaii vahel.
Kuigi inimesed arvavad, et prügisaar on midagi, millel saab kõndida, siis tegelikult on see vedel segu mereveest, planktonist ja prügitükkidest. Just prügisaare supilaadne olemus põhjustas selle, et esimese hooga ei suudetud viimase suurust õigesti hinnata. Alguses arvati, et prügisaar on umbes Prantsusmaa suurune. Hiljem hakati rääkima kahekordsest Ameerika Ühendriikide pindalast. Kuna sodi on poolläbipaistev ning hulbib enamasti allpool veepiiri, siis on seda võimalik näha vaid laevadelt. Sateliitfotod ei suuda seda jäädvustada.
Charles Moore avastas prügisaare 1997.aastal mööda Vaikset ookeani seilates. Ta püüdis jahiga tulla otseteed mööda Hawaiist Los Angelesse. Tavaliselt meresõitjad väldivad seda piirkonda, sest seal on vähe tuult ning domineerivad kõrgrõhkkonnad. Moore oli hämmastunud, kui leidis end ühtäkki keset prügi, mis ei lõppenud päevade kaupa. Pärast häirivat avastust müüs Moore oma isikliku naftaäri maha ja hakkas keskkonnaaktivistiks.
Moore kogus reisil veeproove ning avastas neid uurides, et ujuva prügiga piirkondades leidus plastikut merevees kuni kuus korda enam kui planktonit. Miljonitest tonnidest ujuvast prügist on ligi 80% plastik, mis ei ole kiiresti kõdunev. Charles Moore’i andmetel ulatub prügisaar kuni 30 meetri sügavusele.
Moore on uurinud suurt prügisaart aastaid ja ta on märganud, et viimane kasvab ähvardava kiirusega. Ookeaniteadlase meelest on prügisaare suurus peaaegu kahekordistunud viimase viie aasta jooksul. Moore hinnangul võib saar lähima kümne aasta jooksul topeltsuureks kasvada, kui inimesed oma tarbimisharjumusi lähiajal ei muuda.
See plastik mitte ainult ei uju vees, vaid on jõudnud oma ringluses ka elusloodusesse. Plastiku suurim probleem ongi see, et ta ei kõdune. Vees toimub plastikuga fotodegradatsioon – suuremad esemed lagunevad aina väiksemateks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad endiselt alles.
Mereelukad söövad neid üliväikesi plastitükikesi sisse, need põhjustavad mürgitusi ja ummistusi. Plastitükikesed suudavad endasse imeda mürgiseid kemikaale, näiteks merre heidetud mürke. Läbi mereandide jõuab ookeaniprügi koos oma mürkidega tagasi inimeste juurde.
Mereuurija Christiana Boerger ütles augustis uudistekanalile ABC News, et tema on lindude seest leidnud isegi kuni 26 erinevat värvi plastikut korraga. Boerger peab plastikut lindude jaoks ohtlikuks. Plastid ja muu merre sattunud prügi tapab igal aastal vähemalt miljon merelindu ja üle 100 000 looma.
Suurim vaidlus, mis saare ümber käib, ei puuduta mitte selle olemasolu või keskkonnamõjusid, vaid prügisaarest vabanemist. Ameerika Keemia Nõukogu (American Chemical Council) liige Steve Russell on avaldanud mitmel pool arvamust, et hetkel puudub ühene lahendus kogu probleemile.
Prügisaare avastaja Charles Moore peab ainsaks lahenduseks ennetamist. Vaid parema jäätmekäitluse ja randade koristamisega saab olukorda parandada, sest seda sodi veest välja korjata on praktiliselt võimatu.
Teadlased panevad inimestele südamele, et enamus meres hulpivast prahist ei ole pärit laevadelt – 4/5 sellest on hulpima pääsenud kaldalt.
Kurb fakt:
Maailmas igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik jõuab lõpuks merre. Sellest 70 protsenti vajub põhja. Ülejäänu jääb lainetesse hulpima ning jõuab ühel hetkel välja Vaikse ookeani keeristes tekkinud prügisaartesse.
Loo autor on Katrin Lipp
Allikas: www.bioneer.ee
