Viimastel aastatel on Eestit külastanud paljud üle maailma tuntud mantrate, südamelaulude ja muude pühade laulude lauljad nagu Deva Premal, Durga Das, Mirabai Ceiba, Kevin James Carroll, Satyadev Barman. Kõiki neid võib nimetada vaimse muusika superstaarideks ja kõik nad teevad midagi tavapäratut – õhutavad kuulajaid nendega ühes laulma. Mantrad, palved, südamelaulud, väelaulud, bhajanid – millega on tegu ja miks on eestlased sellist muusikat nõnda palavalt armastama hakanud?
Kui mina tosin aastat tagasi nägin eurooplasi ringis sanskritikeelseid laule laulmas, sain ma lausa pahaseks. Miks valged inimesed jauravad veidraid võõrkeelseid laule? Pealegi tundusid laulud väga igavad, sest kõike aina korrati. Varsti sattusin sõbra nõudmisel kirtani õhtule, kus lauldi nii sanskriti, inglise kui hispaaniakeelseid laule ja sain justkui oma eelarvamuse karistuseks enneolematu elamuse. Kuna hakkasin kohe eeslauljatega koos laulma, lendasin peagi ekstaatilises rõõmutundes, mis vaheldus meditatiivse rahu ja mõttevaikusega. Sain aru, et laulu kordamine võimaldab kergesti kaasa laulda, ärritavad uitmõtted asendusid rahutundega ja viimase tänulauluga tulid mul isegi pisarad silma. Mõistsin, et sellel muusikal on hoopis teine sõnum ja eesmärk, kui muusikal, mida olin seni harjunud kuulama.
Kõige võimsama tunde andsid minu kiuste just Shiva ja Hare Krishna laulud, mille vastu olin kõige skeptilisem, sest mulle tundus, et tegu on mingi sekti ja võõraste jumalate kummardamisega. Probleem lahenes kui nägin, et paljudel sellistel õhtutel lauldakse laule kümnetest erinevatest kultuuridest ja mõistsin, et need India mütoloogilised tegelased esindavad lihtsalt erinevaid kvaliteete meis endas. Shivale lauldes suurendame oma tahtejõudu ja mehelikkust ning eesti keeli võib teda kutsuda Taevaisaks. Krishna on minu jaoks lihtsalt rõõmust pakatav üksolemise tunne. Buda on sügav rahu ja mõttevaikus. India lauludega sama võimsaid tundeid tekitasid minus ka indiaani- ja aafrika laulud ja hiljem ka meie enda regilaulud, mis viivad meid ühendusse looduse ja sisemise väega. Emamaa laulud maandavad meid kui oleme stressis. Tänulaulud õpetavad meid väärtustama inimesi ja olukordi meie ümber. Selliste laulude laulmisel on tohutu mõju teadvusele – olen kogenud, et tunded, mis tekivad, on tihtipeale võrreldavad tohutu pingelangusega, joovastusega või isegi vabastava hingamise seansiga.
Oluline on teada, et laul hakkab tõeliselt mõjuma siis, kui ise kaasa laulda. Kuulamine võib küll olla ilus, aga päris tunde kätte saamiseks sellest ei piisa. Tuleb teha see sisemine pingutus ja avada oma suu. Teiseks, me saame end lauludega laadida ja neid imelisi tundeid kogeda siis, kui laulu vägi hakkab toimima aga keegi ei tea täpselt, kuidas see juhtub. Olenemata katsetamisest, ei saanud mina aastaid aru regilaulu fenomenist. Kui ma aga Lauri Sommeriga koos regilaulu laulsin, lendasin kohe väga sügavasse seisundisse ja mõistsin lõpuks, mida seto prouad tegelikult teevad. Regilaul on sisemine rännak ja sain aru, kui oluline on laulda koos kellegagi, kes oskab laulu vedada ja väge kohale kutsuda.
Mäletan selgelt kuidas pool tosinat aastat tagasi otsisin eestikeelset väljendit žanrile, mis hõlmaks erinevate kultuuride palveid, mantraid, tervendavaid laule, regilaule ja muid traditsioonilisi ühislaulmiseks mõeldud laule. Kirjutasin Facebooki “Väelaulude õhtu” ja sain Jaak Johansonilt kohe sõnaliselt sakutada, sest ta küsis, kas ta võib ka ratsaväe ja kahuriväe laule tulla laulma. Tänaseks on väelauludest saanud laialt kasutatav termin, mis üldjuhul hõlmab nii mantraid, bhajaneid, regilaule kui muid pika traditsiooniga ühislaulmiseks mõeldud laule. Tegu on erinevatest kultuuridest pärinevate lauludega, mille ühisel laulmisel on sul võimalik kogeda rõõmu, rahu, armastust, tänulikkust ja muid sügavaid meeleseisundeid. Ega olegi nii oluline, kuidas me neid laule nimetame, oluline on kuulata ja laulda laule, mis suurendavad meis tasakaalu ja tekitavad rõõmu ning vältida laule, mis õhutavad meid konfliktile, napsule, omandihimule või armukadedusele.
Meie korraldatud neljapäevastel väelaulu õhtutel käib igal nädalal umbes seitsekümmend inimest ja välis-artistidega kontserdid on tihti välja müüdud. Usun, et väelaulude ja mantrakultuuri levik Eestis on tingitud sellest, et üha rohkem inimesei tegeleb jooga või mõne muu vaimse praktikaga ning loomulikult eelistatakse tegevusi, mis on lihtsad, lõbusad aga efektiivsed. Laulujooga ehk ülistav jooga ehk bhakti jooga hakkab peagi saavutama sama suurt populaarsust kui ha-tha, kundalini või ashtanga jooga. Kõige olulisem kingitus seisneb aga selles, et tänu ühislaulu kultuuri levikule avastab järjest rohkem eestlasi, et neile ei olegi elevant kõrva peale astunud ja kogu lauluoskus seisis ainult julguse taga. Varsti on eestlased, sarnaselt mõnele iidsele hõimule, rahvas, kes kõik julgevad laulda, tantsida, end selgelt väljendada ja üksteisele silma vaadata.
Autor: Tom Valsberg, muusik ja maailmarändur
Sel nädalavahetusel, 24. – 25. jaanuaril toimub Salme kultuurikeskuses Jooga- ja muusikafestival. Peaesinejatena astuvad õhtustel kontsertitel üles rahvusvaheliselt tuntud kirtanilauljad Satyaa&Pari ning Brenda McMorrow.
26.jaanuaril toimub Tom Valsbergi ja Satyadev Barmani väelaulude õhtu Tallinna Vanalinnas, Inglisaalis.
Kuula ka Satyadev Barmani koos Kailash Kokopelliga Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
