Kui sul on õnnestunud oma nõrkused tugevusteks muuta, oled astunud pika sammu negatiivsetest käitumisharjumustest tervenemise poole. Mõned peremustrid vajavad siiski erilisi jõupingutusi. Need on tekkinud väärkohtlemise ja kaassõltuvuse tõttu.
Vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald võivad ohvrile ja ta perekonnale kaasa tuua raskeid ja püsivaid tagajärgi. Kannatanu kogeb hirmu, masendust, süütunnet, viha enese vastu ja madalat enesehinnangut ning võõrdub tervetest suhetest. Pidev väärkohtlemine võib tekitada tugeva vihkamise ja raevuka vastuhaku. Tavaliselt on need tunded aga suunatud sissepoole, mõjutades seda, kuidas ohver näeb teisi inimesi, elu ja isegi Jumalat.
Nurjunud katsed enese eest seista võivad viia mitmesuguste sõltuvusteni, kõigele käegalöömise ja isegi enesetapuni. Kui tervenemist ei toimu, järgneb armetu elu ja kooskõlata abielu – need mustrid kanduvad tavapäraselt edasi. Tervenemise puhul aga pääseb mõjule iga inimese hinges peituv sära ja väärtus – aastaid püsinud kaitsekiht libiseb maha.
Tervenemiseks peab ohver endale kõigepealt aru andma, et vägivald toimus teise inimese süü läbi; ohver selle eest ei vastuta. Kõige olulisem on aga olla vaba. Kui sul on jõudu valida andestamine, annad oma valutava haava sel teel vägivallatsejale tagasi. Siis oled sa ise edasiliikumiseks vaba – koorem on maha heidetud.
Seda teha on äärmiselt raske. Sügaval südamepõhjas kardad, et kui andestad kurja, siis justkui kiidaksid selle heaks. Mina eelistan sellest siiski mõelda kui andmisest – annad koorma solvajale tagasi. Keeldud vihast ja raevust, mis sisaldusid ilmselt väärkohtleja tegudes. Annad raevu talle tagasi ja liigud oma eluga edasi. Tihti on ka vägivallatseja ise kannatanud valu, mille ta ohvrile üle kandis. Sina annad selle tagasi ja saad ise vabaks.
Kui väärkohtlemisele pole järgnenud andestust ega tervenemist, on kaassõltuvuse teke loomulik tagajärg. Sageli on vägivald toimunud põlvkond või rohkemgi tagasi, kuid kahjustav mõju elab edasi. See on paljudes peredes üsna tavaline lammutav olukord, see laostab abielusid.
Kaassõltuvust võib mõista kui häiritud käitumismustrit, mida iseloomustab hõivatus teiste inimeste probleemide, vajaduste ja arvamustega ning suutmatus tajuda omaenda identiteeti. Kaassõltlane keskendub teiste muredele ja probleemidele – teiste elu on muutunud talle esmatähtsaks. Kaassõltlane näeb end tähtsusetuna; ta tunneb süütunnet ja peab end isekaks, kui mõtleb enda tunnetele ja vajadustele; kaotab kontakti oma mõtete ja uskumistega. Kaassõltlane tunneb vastutust teiste eest, tahab päästa, parandada ja kõik peres korda teha. Kaassõltlased on rohkem mures teiste kui iseenda mõtete ja tunnete pärast. Kaassõltlane on iseenda silmist kaotanud. Kodudes, kus vanemad on käitumishäiretega, kriitilised, täiuslikkusepüüdlejad või laste suhtes ebatõenäoliste ootustega, võivad lapsed oma piiridest segadusse sattuda. Nad püüavad vanemate meele järele olla, kuid kaotavad omaenda tahtmised. Piiride silmist kaotamine saab algtõukeks, mille najal areneb häiritud, kaassõltuv isiksus.
Linnupoja munast koorumine on raskustega võitlemise ja jõu võrdkujund, mis kannab eriti selget sõnumit kaassõltlastele. Ellujäämiseks peab igaüks ise oma võitlusi võitlema. Ise tuleb end vabaks võidelda, mitte oodata, et teised su elu või käitumise eest vastutaksid. Kui lased oma energial seguneda teise inimese omaga, püüdes kedagi päästa või kellegi heakskiitu võita, väheneb jõud ning viimaks muutud jõuetuks. Kuuluta ennast vastutavaks ja looda oma sõltumatusele – siis tuleb edu.
Sõltuvussuhtes on esimene samm tervenemise suunas vastutuse võtmine destruktiivses peremustris osalemise eest. Tee endale selgeks, mida sa teed, et tsükkel üha jätkuks, seejärel vaata, mida teevad teised ning anna neile andeks. Ära muretse teiste inimeste otsuste ja põhjenduste pärast. Keskendu sellele, et sinu käitumise põhjused oleksid puhtad ja otsused põhineksid armastusel.
Vahel inimesed kardavad endale häda kaela tõmmata, kui annavad tagasi selle, mis neile ebaõiglaselt kaela on määritud, kuid see pole õige. Kedagi ei saa aidata tema probleemide eest vastutades. Pigem jätad sa nii tegutsedes oma kallid inimesed ilma võimalusest kasvada ja areneda. Tegelikult tunned oma vanemate ja kaugemate esivanemate vastu suuremat kiindumust, kui ei ürita nende koormat kanda. Sinu kaastunne on suurem, kui lased neil endal oma tegude eest vastutada ja elad iseenda õnnelikku ja loovat elu.
Hämmastav, millise vabadustunde annab see, kui sa lubad enda seljast maha heita koorma, mille on põhjustanud teiste väärkäitumine või sõltuvus. Sa ei pea teiste taaka igavesti kandma, see pole sinu süü. Anna andeks ja võta endale vastutus selle eest, et valisid õppimise ja kasvamise oma katsumuste najal ning otsustasid kõigest hoolimata edasi liikuda.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.
