See kõik oli idülliline nagu mõnest reklaamist. Oli 2012. aasta päikseline aprillihommik. Õhus oli tunda kevade lõhna ning ilm oli piisavalt soe, et hiigelsuur hang, kus kahene Anders ja neljane Helena kelgutasid, oli juba pooleldi sulanud. Lapsed pildusid teineteist lumega ja kuldne retriiver Astor üritas läbi õhu tuhisevat lund suuga kinni püüda. Iga lumepalli tükkideks lendamine kutsus esile valjusid rõõmukilkeid ja naeru. Jõime abikaasa Heleniga õuele tõstetud laua ääres kohvi. Elasime Noarootsis. Noarootsi on naljakas nimi, kuid ju see poolsaare kuju ja kunagiste rootsikeelsete asukate koosmõjul kuidagi tekkinud on. Meie talumaja oli sellist tooni, mille kohta eestlased ütlevad Rootsi punane ja rootslased ise falu, ning maja ette oli pargitud suur Volvo.
Katkend Urmas Purde raamatust “Vaba langemine”,Meie jaoks oli see olnud ideaalne kodu. Olime alati unistanud maal elamisest ja siis kuidagi äkki leidsimegi selle maja. Meri oli kaheminutise jalutuskäigu kaugusel ja me käisime seal lastega kive vette loopimas ja kaugusesse vahtimas.
