EBSi juhtimisteaduste doktorant, MTÜ Ökokogukondade Ühenduse ja MTÜ Tagurpidi Lavka üks eestvedajaist Riinu Lepa arutleb uue võimaliku jätkusuutliku majandusmudeli üle.
Majandus, mis toimib edukalt käesolevas hetkes ning ei vähenda võimalust samaväärselt toimida pikas perspektiivis ehk olla jätkusuutlik majandus, on midagi väga erinevat meie praegusest majandusmudelist. Sellise majanduse loomine ei eelda ainult teatud tegevuste teisiti tegemist, vaid eeldab teistmoodi mõtlemist ja teistmoodi mõistmist. See eeldab paradigma muutust.
Jätkusuutlikkus tähendab pikaajalist ja jätkuvat võimalust kesta. See termin sisaldab endas keskkondlikku, sotsiaalset ning majanduslikku dimensiooni, mis on omavahel tihedalt läbi põimunud. Jätkusuutlikku majandust eraldi teemana käsitledes tuleb seda läbipõimumist teadvustada. Lihtne näide oleks majandustegevuse sõltuvus loodusressurssidest. Igal taastuval ressursil, mida lõigatakse, kaevandatakse ja korjatakse, on oma aeg, mis on vajalik taastumiseks. Kui me lõikame, kaevame ja korjame kiiremini, kui loodus uuesti luua jõuab, hävitame oma võimalust tulevikus samamoodi loodusressursse kasutada. Jätkusuutlikkus majanduses eeldab selget tasakaalu loodusest võtmise ja loodusel taastuda laskmise vahel.
Suurimaks väljakutseks tasakaalus majanduse poole liikumisel on seada küsimärgi alla kohati lausa dogmaatiline usk majanduskasvu vajalikkusesse ühiskonna heaolu loomisel. Majandus on üks ökosüsteemi alam-süsteem. Kuna ökosüsteem on oma olemuselt lõplik, piiritletud ja mitte-kasvav, siis ei saa ka tema sees olev süsteem lõpmatult kasvada.
Kujutame ette üksikut saart, mille elanike majandustegevus on puidust majade ehitamine. Saarel kasvab väike mets ning inimesed saavad igal aastal ehitada ühe maja. Kujutleme nüüd, et saare elanikud otsustavad, et nende elujärg vajab tõstmist ning selle tagaks neile 8%-line majanduskasv aastas. Sellise eesmärgi täitmiseks peaksid saare elanikud ehitama saja aasta jooksul 27000 maja (igal aastal 8% enam kui eelmisel aastal). See on ulmeliselt rohkem kui saja aasta jooksul sada maja – nii nagu nad traditsiooniliselt olid harjunud. On üsna lihtne arvutada, mitmendal aastal puud otsa saavad ning saare majandus kokku kukub.
Ökosüsteemis, kus igal ressursil on oma taastumise aeg, on lõpmatu kasv võimatu. Kasv lõpeb sel hetkel, kui ökosüsteemi taluvuspiir on saavutatud. Seetõttu on ka moodsad uudisväljendid nagu „roheline majanduskasv”, „säästev majanduskasv”, jms oma olemuselt võimatud ülesanded.
Kehtivas majandussüsteemis on näidik SKT (sisemajanduse kogutoodang) saanud sünonüümiks ühiskonna elukvaliteedile ja heaolule. Oma olemuselt näitab SKT kõigi toodetud toodete ja osutatud teenuste summat rahalises väärtuses. See tähendab, et meie heaolu peaks tõusma, kui terroristid teevad hävitustööd, mida on hiljem vaja taastada ja uuesti üles ehitada. Samuti peaks meie ühiskonna heaolu tõusma selle võrra, mida rohkem inimesi on haiged, tarbivad ravimeid ning kasutavad tervishoiuteenuseid. Ka oleks sel juhul edukuse näitajaks olukord, kui oleme oma pinnavee niivõrd ära reostanud, et inimesed peavad joogivett ostma pudelis.
Võibolla piisaks paradigma muutmiseks sellest, kui hakkaksime SKT-d nimetama täpsema nimetusega – SKT väljendab kulu, mitte saavutatud tulu/heaolu. SKT näitab, millist hinda peame maksma oma eluviisi ülalhoidmise eest, millist hinda peame maksma toodete ja teenuste eest, mis loovad meie heaolu. Loogiline küsimus siinkohal oleks: kas tõesti me soovime tõsta oma eluviisi ülalhoidmise kulusid? Kas ei oleks mõistlikum saavutada kõrge elukvaliteet vähemate kuludega?
Teiseks ja väga oluliseks väljakutseks on tasakaalus majandusmudeli loomisel raha mõiste ja rahasüsteemi toimimise tegemine läbipaistvaks ning juhitavaks. Praegu kehtiv finantssüsteem on üles ehitatud krediidile, laenurahale. Kuna laenuraha puhul tuleb iga rahaühik tagasi maksta koos intressiga, siis on süsteemi alalhoidmise kriitiline eeldus see, et raha oleks pidevas ringluses. Liikuv raha teenib raha, seisev raha kaotab väärtust. Laenuraha peab igal hetkel teenima tagasi oma laenamise hinda. Seega on ka rahasüsteemi toimimisse sisse kirjutatud lõpmatu kasvu vajadus. See on viinud meid olukorrani, kus süsteemi toimimiseks ei tohi inimesed lõpetada tarbimist ning isegi kriisi ajal panevad riigijuhid elanikele südamele, kui oluline on osta asju ja teenuseid.
Majandusalases terminoloogias on omavahel tihedalt läbi põimunud kaks mõistet – majanduskasv ning majandusareng. Kohati võib neid kahte näha kasutatuna lausa sünonüümidena. Olles eelnevalt selgitanud lõpmatu kasvu võimatust, on oluline rõhutada: mittekasvamine ei tähenda mittearenemist. “Kasv” ja “areng” on oma sisu poolest väga erinevad mõisted ning neid ei tohiks omavahel segamini ajada. “Kasv” tähendab millegi arvukuse või suuruse suurenemist. Kui miski kasvab, siis seda saab olema rohkem. “Areng” tähendab täiuslikuma ja parema oleku saavutamist. Kui miski areneb, siis ta saab täiuslikumaks. Ökosüsteem ei kasva, kuid areneb peatumatult läbi imeliste toimimisprotsesside.
Jätkusuutliku majanduse peamine eesmärk on tasakaalustatud areng. Tasakaalu majanduse ja looduse vahel loob majandustegevuse seostamine loodusressursside olemasolu ning taastumisvõimega. Eesmärgiks on väheste ressurssidega kõrge elukvaliteedi saavutmine ühiskonnas; majanduse arendamine selliselt, et ühiskonna vajadused on kaetud üha nutikamate lahendustega. Tasakaalu inimese ja majanduse vahel loob majandustegevuse ülesehitamine, nii et see teenib inimese tõelisi vajadusi õnneliku elu loomisel – terviklikud suhted lähiringkonnas, perekonnas ja kogukonnas, loomulik ja terve elukeskkond, hea tervis jms. Majandustegevuse tulemusel luuakse terviklikud elukeskkonnad, kus kohalikel inimestel on head võimalused elatise teenimiseks, hariduse saamiseks, laste kasvatamiseks, hobidega tegelemiseks, vanaduspõlve veetmiseks jms. Bhutani kuningriigi näitel võiks jätkusuutliku majanduse heaks mõõdikuks olla “rahvuslik koguõnn” (Gross National Happiness).
Loo autor on Riinu Lepa, EBSi juhtimisteaduste doktorant, MTÜ Ökokogukondade Ühenduse ja MTÜ Tagurpidi Lavka üks eestvedajaist
