Üks mu tuttav pani hiljuti FB-s üles lause: me saame kõike, mida soovime. Lihtne!
Ometi ei juhtu nii paljud asjad, millest me unistame ja mida soovime. Enamasti tundub, et elu pillutab meid suvalises suunas ja lausa kiusab või tõmbab magnetina kõige nõmedamad olukorrad just minu juurde. Tuttav tunne kõigile.
Inimene on looja ja kõik, mida ta mõtleb, tunneb või teeb, on looming ja saab omale eksistentsi. Kui me midagi mõtleme, saab sellest eksisteeriv energia, mis hakkab kasvama ja sarnast tõmbama. Mõttes tehtud soovil on jõud, aga südamest tehtud soovi jõud on sadu kordi tugevam. Nüüd võiks arvata, et midagi suurt ja olulist saada, peab süda väga palju pingutama. Lihtne on seda segi ajada igatsuse ehk südamevaluga. Tegelikult juhtuvad õnnelikud olukorrad ülima kergusega ja ilma vaevata. Õnnelik olemiseks pole üldse vaja pingutada, sest siis oleme inspireeritud.
Toon kaks näidet soovimisest:
1. Väike tüdruk jookseb raha näpus jäätisekasti juurde. Ta on põnevil ja tema ainuke mure on, millise jäätise ta täna välja valib. Jäätis saab ostetud, söödud ja rõõmsalt jookseb see tüdruk oma järgmiste tegemiste juurde. See on viis, kuidas me oma ellu tõmbame asju ja olukordi, mida me usume, et väärime neid. Siin pole analüüsi ega tingimusi. Kogu protsess on lihtne ja rõõmus, lausa märkamatu, iseenesest mõistetav. Me ei arutle, kas väike tüdruk väärib jäätist ja kelle raha eest ta seda sööb, aga võib-olla jäätisekast vajub hoopis maa alla… Kõik on lihtne ja loomulik, nagu perenaine läheb sahvrisse supi jaoks tarvilikke maitseaineid võtma. Ta võtab just täpselt seda, mida vajab ja mis saadaval on.
2. Noor mees seisab öösel luksuslikke sportautosid müüva poe akna taga ja imetleb oma unistuste autot. Kahjuks on ta juba ette otsustanud, et ta seda autot ei saa. Ta ei oska seda endale tunnistada, aga ta ei saa autot sellepärast, et ta ei vääri seda. Ta uskumus ja senine elukogemus laulavad kooris, et seda autot sa küll ei saa, mine vaata heaga kasutatud autode platsil kõige kaugemasse nurka! Ja ometi tahab see kutt seda autot palju rohkem ja suurema kirega, kui väike tüdruk jäätist. Miks tema siis ei saa oma tahtmist? Sest ta on oma soovi lahutanud iseendast, pannud vahele uskumuse klaasi, et see pole võimalik. Isegi, kui see saab võimalikuks, tuleb selle nimel tohutult pingutada ja võib-olla juhtub see kunagi tulevikus, kui ta väga töökas ja tubli on olnud. Isegi siis peaks ta mõtlema, miks tal nii ebarentaablit autot vaja oleks, ning selle auto olemasolu on vaja endale ja teistele õigustada.
Muidugi on sellel põhjused, miks ta just nii uhket autot tahab. Ta on õppinud, et nii saab tähelepanu ja tunnustust.
Kõik, millele me tähelepanu pöörame, suureneb. Lihtne või hoopis keeruline? Kuid kutt autopoe akna taga ju pöörab tähelepanu autole! Universum tunneb aga ainult energiate keelt ja selles keeles kõlab kuti soov nii: mul pole seda ja ma ei saa seda endale mitte kuidagi lubada. Nii saab ta seda kogu aeg oma ellu juurde. Ta on ise selle tunde ja energia autor ning saab oma loomingut tagasi.
Seda, “mis sahvris saadaval on” võikski nimetada meie uskumuste süsteemiks. Nii et tegelikult saamegi seda, mida arvame, et on võimalik ja oleme ka väärt saama. Perenaine ei arva, et ta läheb sahvrisse ja leiab kuivatatud herbide asemel Eedeni aia. Me ei ole üle oma uskumustest ega mõtlegi sellele. Ometi on just oma uskumuste süsteem see, mis takistab uusi ja õnnelikumaid kogemusi oma ellu tuua.
Näiteks me usume, et tikutopsi on üpris kerge saada, sest see on väike ja maksab ka vähe. Maja loomine on aga kindlasti üks aega ja raha nõudev töö. Ometi sõltub see ainult meie uskumustest. Maailmas on palju inimesi, kes saavad maja sama kergelt nagu tikutopsi. No millest sa räägid, need on ju üksikud rikkad ja seega ebameeldivad ja pahad inimesed! Aga kõik ei taha jahti merel, mõni unistab jalgrattast. Õnneks tahame kõik natuke erinevaid asju. Meile on õpetatud, et kõigile ei jätku ja peame jagama seda piskut omavahel. Aga mis siis, kui jätkub kõigile ja külluslikult!
Vahel juhtub ka nii, et unistame imelise sahvri kokku aga ikkagi ei juhtu midagi. Selline sahver juhtub küll, aga kellegi teise reaalsuses, kes uskus, et see on võimalik ja ta seda väärib.
Miks me siis ei vääri? See tundub ometi olevat üks kerge asi, mida teha. Mina arvan, et mitteväärimise tunne on meie üks suuremaid kaljusid, millest üle ronida. Seda on meisse istutatud kogu praeguse elu vältel ja ka paljudes teistes eludes, mida kogeme. Meie praegune ühiskondlik taust on religioosne ja ütleb, et oleme patused ainuüksi sellepärast, et me sündisime. Nii proovimegi sellest pattude rägastikust leida oma väikest hiirekäiku õnneni.
Tihtipeale lõpetame tubli olemisega, sest see on meie senise kogemuse järgi olnud üks paremaid tundeid, olles välja teeninud tunnustuse. Tunnustus ja tagasiside meie haridussüsteemis on rajatud sellele, kui palju vigu me teeme.
Üks imekaunis naine Eestimaa väikelinnas tegi abordi ja nüüd unistab kohe pärast seda tegu uuest lapsest, sama mehega. Milline suur soov, kas pole! Ja ometi ei märganud ta, et see juba ammu täitus…
Autor: Tiina Tiitus
