Sel juhtumil on värvikas taust ja see illustreerib asjaosalise suhteid elu ja ühiskonnaga üldse. Walter Rizzi vaikis oma kogemusest üksteist aastat ja avaldas selle 1979. aastal Radio Nord Bolzanos.
“Kõik juhtus 1968. aasta juulis, kui ma töötasin Bolzano firmas. Kuna ma olen sündinud Dolomite Montagnes (Campitello di Fassas), siis oli mulle tööga seoses suureks naudinguks liikuda just siin, Lõuna-Tiroolis. Sündmusele eelnenud õhtu veetsin Gader Valleys ühe meeldiva hollandi naiskolleegiga, kes oli siinkandis oma puhkust veetmas. Lahkusin tema juurest keskööl ja otsustasin sõita Campitellosse, kus mu tädi peab kenakest sporthotelli. Ilm ei olnud suurem asi, taevas oli kaetud raskete pilvedega, mille vahelt plinkisid üksikud hõbetähed. Aeg-ajalt tuli läbi sõita uduviirgudest, mis sagenesid järjest, tee oli kurviline ja tagatipuks vaevas väsimus. Otsustasin, et pargin auto esimesel võimalusel sobivas kohas ja teen uinaku. Leidnud teeservas sobiva liivase mäenõlva, peatusin. Lasin istme alla, vaatasin kella, mis näitas esimest hommikutundi, ja tundsin end väga väsinult.
Äkitselt ehmusin, sest tundsin põlemislõhna. Kärsahais oli nii tugev, et mõtlesin, et mu Fiat 600 põleb või et mingi vedelik kärssab piduritel, ja hüppasin autost välja. Tegin tiiru ümber auto ja rahunesin, sest kõik tundus korras olevat. Autole tiiru tehes silmasin umbes poole kilomeetri kaugusel allpool mäenõlval udus valgust, mis meenutas väikest mägihotelli, kuid see polnud võimalik, sest tundsin seda kanti nagu oma taskut. Seisin jahmunult ja see tunne süvenes, kui udu lahknes ja ma nägin suurt helendavat objekti.
Tajusin oma südametukseid valjenemas ja kuumust, mulle meenus kohtumine erakuga 1942. aastal, kui teenisin Itaalia armees. Teenisin tollal sõjaväes Saksa ja Itaalia sõjaõhujõudude tõlgina ja me paiknesime Rhodose saarel Gadurra lennuväebaasis. Saare tsiviilelanikkond kannatas väga rängalt puuduse, eriti toidupuuduse all. Peaaegu iga päev käis minu juures kümneaastane kreeka tüdruk leiba palumas. Olin ülimalt rahul vabaduse üle, mille andis mulle kõrgema ohvitserkonna tõlgiks olemine, sest kumbki pool ei kontrollinud mind eriti. Käisin ju vaheldumisi korra ühes ja siis teises peakorteris. Seega sain oma vaba aega pühendada ka tollele väikesele inglinäoga neiule.
Ühel päeval küsisin, kas ta viib kogu toidu koju ja kui palju tal on õdesid-vendi. Ta seletas, et tal on ainult vanemad ja ta annab osa toidust pühale mehele, kes elab juba üle saja aasta mägedes ega lasku kunagi orgu. Veel ütles ta, et ta on ainuke, keda lubatakse pühakuga kohtuma.
Mul võttis mitu nädalat keelitamist, et ta viiks mind püha mehe juurde. Kui ma teda esimest korda nägin, olin rabatud, kui kõhn ta on. Tal olid pikad juuksed ja pikk habe ning väga tumedad ja säravad silmad. Ta ei ulatanud tervituseks kätt, küll aga tõstis selle sõpruse märgiks. Mulle tundus, et ta pilk läbistas mu ja ta ütles “Esi kalà”, mis tähendas “sa oled hea”.
Sellest peale veetsin sageli oma vaba aja erakuga. Asi läks selleni, et jäin tema juurde vahel kaheks, isegi kolmeks päevaks. Pidin oma tagalat kindlustama ja seetõttu selgitasin Saksa peakorteris, et mul on vahel pikemalt vajadus abistada itaallasi. Sama tegin Itaalia peakorteris ja nõnda vältisin pahandusi.
Erak ütles, et on üle saja aasta vana. Ta õpetas mind vaatama käejooni ja lugema inimese iseloomuomadusi tema näojoontest. Erilist tähelepanu pööras ta vana kreekakeelse palve õppimisele, kus sõnu tuli hääldada väga täpselt ja iga päev samal kellaajal ning transis. Ta selgitas, et see on väga hea vaimu puhastamiseks ja kosmilise magnetvälja positiivse mõju süvendamiseks. Kord kuus eraldus ta kaheks päevaks, et jääda täiesti liikumatuks nagu kuju. Ta ütles, et võib reisida läbi universumi. Seal on väga kaugel meie päikesesüsteemist arvutult palju planeete, mille on asustanud meist täiesti erinevad olendid. Ta ennustas, et ühel päeval kohtan ma kosmoseolendeid ja need loovad minus kindluse ja veendumuse elu eksisteerimisest universumis.
Palusin, et ta räägiks mulle minu tulevikust rohkem. Ta ütles, et mu teadvuse hääl juba otsib valgust ja ainus, mida ma pean tegema, on saavutada palves, mida ta mulle õpetas, õige kontsentratsioon. Ta ütles ka, et võib iga kord oma lähedalolekust tugeva lõhnaga märku anda. Mitu aastat hiljem, kui olin harjutustega saavutanud piisava kontsentratsiooni, hakkasin igal sellisel korral tundma roosi või liilia lõhna.
Seistes nüüd siin auto kõrval varahommikuses karguses, meenus see mulle ja ma olin veendunud, et nüüd on see ennustatud hetk käes. Tahtsin sinnapoole. Kuna oli väga pime, võtsin taskulambi ja hakkasin laskuma mäenõlva suunas, kus säras suur helendav objekt. Nägin seda järjest selgemalt, mu südamelöögid aeglustusid ja kaelalihased pingestusid, olin väga erutatud, aga mitte hirmul, sest hirmu pole ma kunagi tundnud.
Objekt oli muidugi vapustav, hõbedane, 8-10meetrise läbimõõduga ja seisis kolmel jalal. Kui olin jõudnud ufost umbes kolme meetri kaugusele, kangestusin äkitselt, keha tundus tonniraskune. Ma ei suutnud sõrmegi liigutada ja hingamine muutus kohutavalt raskeks. Objekti ülaosas olev paarimeetrine kuppel muutus veel heledamaks ja oli näha kahte olendit, kes jälgisid mind varjamatu uudishimuga. Ufo paremal poolel paistis mingi mehhanism, mis meenutas robotit. Keskelt tuli alla paari meetri laiune violetse ja oranži vahel varieeruv valgusjuga. Sellesse ilmus varsti tihedasse riietusse rüütatud olend, klaaskuppel peas. Olend oli vast 160 sentimeetrit pikk, ta tuli otsejoones minu poole ja umbes meetri kaugusel tõstis oma parema käe tervituseks – see oli nii tuttav liigutus. Pole võimalik kirjeldada tundeid, mida kogesin olendit nähes. Tal olid väga ilusad silmad, mis tekitasid tugeva ja sooja tunde, olin rahulik. Ta oli väga meiesarnane. Klaaskiiver või kapuuts algas peaaegu õlgadest ja ulatus üle pea. Küsisin itaalia keeles, kust ta tuleb, ja enne kui jõudsin küsimuse lõpetada, kuulsin peas vastust.
Planeet, millelt ta tuli, on meie süsteemist väga kaugel ja kümmekond korda suurem kui Maa. Neil on kaks eri suurusega kesktähte. Nende päev on oluliselt pikem kui meil ja taimestik meenutab meie oma. Seal on väga kõrged mäed ja puud. Neil on ka kaks polaarjääpiirkonda ning palju kiviseid alasid. Ka loomad meenutavad paljuski meie omi, kuigi varieeruvad suuruselt. Kavatsesin küsida, kuidas nad elavad ja mida söövad. Kohe tuli ka vastus. Ta suu liikus kergelt, kuid ma ei kuulnud häält. Ta ütles, et nad ei tööta, kuna kõik on automatiseeritud. Nad on kõik võrdsed ja igaühel on kõik, mida vaja. Neil on ka ahvitaolised olendid, kes teevad teatud töid (pantropeerivad ehk valmistavad etteantud omadustega eluvorme), istutavad ja kasvatavad taimi, puu- ja juurvilju, teravilja jne.
Kui ma olin teda pealaest jalatallani silmitsenud, andis ta mulle teadmise, et temasugune on elustruktuur, kes on kõige paremini kohandatud nende planeedi tingimustele. Ta pea ülaosa oli oluliselt laiem kui meil. Ajumaht pidi olema meie omast kaks korda suurem ja nad pidid kasutama sellest enamikku. Mõtte ja teatud kiirguse kaudu pidid nad suutma sooritada mõningaid asju, mida me ei oska isegi kujutleda. Kuna ta pea ja kael olid täielikult klaaskiivri all, sain ma teda päris üksikasjalikult vaadelda. Ta pea oli kaetud madala karusnahka, heledat piibrinahka meenutava karvaga. Silmad olid imeliselt ilusad, suuremad, veidi vidukil, välised nurgad ülespoole, ja ulatusid natuke külgedele, sarnanedes pigem kassisilmadega. Meie silmavalgete osa oli tal hele pähklipruun. Silmaterad meenutasid meie omi, kuid olid rohelised sinaka läikega ja pupillid olid mustad punktid, mis muutusid aeg-ajalt ovaalseteks piludeks. Ka nina oli väga väike nagu kassil. Huuled olid väikesed ja kitsad ning kui ma teda silmitsesin, siis nii naljakas kui see ka pole, meenus mulle Greta Garbo. Kui ta naeris või naeratas, ei paistnud üksikud hambad, vaid kaks väga valget hammaste rida. Ta ütles, et neil ei ole lõikehammaste vajadust, kuna nad ei ole lihasööjad. Ta ütles, et meie oleme tegelikult looma kehaga. Nende toit on puu- ja juurviljad ja terad. Ta lisas, et neis on energiasalvestid ja neil pole haigusi. Olendi nahk oli pehme ja klaar ning oliivrohelise varjundiga. Kui ta pööras pead, ei olnud kaelal märgata ühtki kurrutist. Tahtsin küsida, mis tingib oliivrohelise varjundi, ja ta vastas, et värvuse magnetiline koostis ei ole siin sama mis neil ja seetõttu ma ei näe nende tõelist värvi. Pean ausalt ütlema, et ma ei saanud tema seletusest aru. Ta õlad olid laiad ja keskkeha kitsas. Ka käed-jalad erinesid meie omadest. Jala reieosa oli oluliselt pikem kui sääreosa. Ka küünarvars oli pikem kui käsivars. Käelabasid ma ei näinud, sest need olid kinnastes, kuid sõrmed tundusid olevat pikad. Ta selgitas mulle, et nende organism on hulga lihtsam kui meie oma, neil pole soolestikku. Süda ja kopsud on hästi arenenud, kuna vajavad aju toitmiseks ning soontes liikuva, meie verest oluliselt erineva vedeliku ja fluidumi rikastamiseks palju õhku. Lihaskond on hästi arenenud, sest nende atmosfäärirõhk on tunduvalt kõrgem ja ka koostis on teistsugune.
Väljumisel meenutas ta Kuule väljuvat astronauti. Olin endiselt ta silmadest lummatud ja tahtsin küsida, kas ta on mees või naine. Ta silmad lõid selle peale rohkem särama, ta naeratas jälle ja andis mõista, et on mõlemat ning kui nad tahavad oma iha väljendada ja paljuneda, siis ei tee nad seda nii nagu loomad.
Kuna ma olin tast vaevalt meetri kaugusel, siis tahtsin kahel korral teda puudutada, kuid ta takistas seda kiiresti. Olend seletas mulle, et see, mida näen enda ees, on vaid operaatorlaev ja läheb tagasi suurde emalaeva, mis seisab magnetväljadest sobivas kauguses. Emalaev käivitub hoopis teist tüüpi energiaga ja on nii suur, et mul pole sellest ettekujutust. Ta lisas, et tüüpilised emalaevad on umbes viis kilomeetrit pikad, mis koguvad seda tüüpi alused ja eriotstarbelisi mõõtmisi tegevad automaatmoodulid oma pardale ning liiguvad siis suurtesse kaugustesse vastavaid universumineutraalseid tunneleid või kanaleid pidi. Emalaevadel pidi elama sadu temataolisi olendeid nagu oma kodus. Kui küsisin meteoriiditõrje või -kaitse kohta, oli jälle näha naeratust ja vastus oli: “Desintegratsioon. Me hajutame või suuname tõkestavad tegurid oma teelt kõrvale.”
Küsisin ka nende enesekaitserelvade kohta. Ta kordas, et toimub desintegratsioon ja vajadusel ka suure kauguse peale. Ta tegi ettepaneku võtta maast kivi, mis oli mõne meetri kaugusel, ja visata see laeva ülaosa või kupli pihta. Võtsin umbes kilose kivi, astusin paar sammu tagasi, et paremat hoogu saada, ja virutasin kupli suunas. Oli näha violetset sähvatust. Kivist või selle tükkide kukkumisest ei olnud märkigi. Sähvatusega kaasnes madal kõmakas.
Ma küsisin ka, kas nad usuvad jumalat. Ta oli veidi üllatunud ja andis mõista, et kosmilises mõttes on kõik jumal – meie, loodus, planeedid, kivid, rohi -, faktiliselt kõik, mis on olemas. Surma kohta seletas ta, et see saabub neile siis, kui nad jooksevad kosmilisest energiast tühjaks. Eluiga pidi olema võrreldamatult pikem, kui arvestada meie Maa aastates.
Hakkasin aru saama, et nende lahkumine läheneb, sest kuplisse ilmus jälle teine kuju ja lehvitas. Küsisin, kas nad ei annaks midagi endast mälestuseks. Ta ütles ei, sest see kahjustaks mind. Erutusin väga ja küsisin, kas nad ei võtaks mind kaasa. Ka nüüd oli vastus eitav. Olin emotsioonide kütkes, isegi põlvitasin ja tahtsin ta jalgade ümbert kinni võtta, kuid ta peatas mind ja käskis püsti tõusta. Ta vaatas mulle silma, tundsin kogu kehas seletamatut soojust, erilist läheduse tunnet. Ta ütles, et olen väga julge inimene, ja mingi väikese irooniavarjundiga, et väga õnnelik mees: esimest korda siis, kui ei lähenenud nende laevale alla meetri, sest siis oleks kivi saatus tabanud mind, ja teist korda siis, kui sain temaga kohtuda ja vestelda.
Ta eemaldus, tõstes jälle tuttavalt käe ning lehvitas. Tugev õhuvoog tõrjus mind eemale ja pisarad voolasid, olin võimsas meeleliigutuses. Helenduv objekt kaugenes, taevas oli selginenud ning see valgus taandus väga kiiresti tähtedevahelisse ruumi.
Oli soe, väga soe, katsusin maapinda, ka see hõõgas. Võtsin taskulambi, et autoni ronida, kuid lamp oli kutu. Jõudsin kuidagi autoni, istusin kurnatuna sellesse ja tundsin, et olen jälle jalgadega maa peal.
Järgmisel päeval tegin Fassa Valley hotellis toimunust ülestähendusi ja jooniseid. Seejärel üritasin juhtunust rääkida oma positsioonikamatele tuttavatele, kuid nende reaktsioonid olid sellised, et otsustasin mitte kellelegi mitte midagi rääkida.
Kakskümmend päeva hiljem käisin uuesti sündmuskohal ja nägin, et sellel alal, mis oli objektist väljunud valgusvihu all, kasvas kaks-kolm korda kõrgem ja võimsam rohi. Järelmõjudest veel seda, et mu käekell hakkas pärast juhtunut iga päev umbes kaks tundi maha jääma. Pärast kellassepa juures käimist loobusin sellest ja ostsin uue kella. Umbes kuu aega hiljem hakkasin end halvasti tundma, juukseid langes usinasti välja. Poputasin end mee, kohvi, munakollaste ja konjakiga, võtsin ka küüslaugutablette ja lõpuks kandis see pressing vilja. Juuksed muutusid tihedamaks, väsimus kadus. Pärast juhtumit ostsin endale binokli ja kinokaamera ning vedasin neid endaga kaasas, nagu peaks mulle veel teist korda õnn naeratama. Ta ei teinud seda. Mu religioossed ja poliitilised hoiakud muutusid oluliselt ja ikka kõlas mu kõrvus öeldu, et meil, inimestel, on väga loomalikud tendentsid.”
Autor: Igor Volke
Allikas: Alkeemia lugemisnurk. Eesti oma X-failid: “Teadsin, et nemad on siis nüüd tulnukad. Ja siis me hakkasime vestlema.”
Eesti ufopäevikud | Maavälist päritolu olendid külastasid Viljandimaal 8-aastast poissi
Merivälja ufojuhtumiga tegelesid kõrged võimukandjad ja mängiti suure rahaga
