Tegelikult teab iga inimene väga hästi, miks tal seda ööund vaja on – me kõik oleme, kes vähemal, kes suuremal määral kogenud seda enesetunnet, kui pole piisavalt und saanud. Järjest rohkem on hakatud rääkima unedeprivatsioonist ehk unevõlast, kuna sotsiaalne unevõlg mõjutab suurt hulka lapsi, noori ja tööealisi inimesi.
Sotsiaalne surve olla pidevas infovoos, suutmatus seada omale nutiseadmete kasutamise ajalisi piire ning ka tööalased kohustused tekitavad uneajas olulise viivise. Viimase saja aasta jooksul on inimeste tsirkadiaanrütm muutunud ja ICSD-3 (Th e International Classifi cation of Sleep Disorders – Th ird Edition) andmete järgi on inimeste unevajadus füsioloogiliselt vähenenud. Samas on unevajaduse vähenemine pigem püüe sotsiaalse „nõudlusega“ toime tulla, kuna öise uneaja vähendamine 60 minuti võrra ei saa veel (kui üldse) olla evolutsiooniline kohastumus.
Hetkel ei ole meie meditsiinis selliseid ravimeid, mis võimaldaksid edukalt lühema uneajaga ning seega unepuudusega toime tulla, ilma et sel oleks laiaulatuslikke vaimset ja kehalist tervist mõjutavaid tagajärgi. Unedeprivatsioon tekitab tõsiseid kahjustusi ka aju kõige sügavamates süsteemides.
On tehtud mitmeid uuringuid, kus üks katsealuste grupp lubati magama neljaks või kuueks tunniks ja teine grupp kaheksaks tunniks, seejärel viidi läbi PVT test (psychomotor vigilance task), mille tulemusena oli näha, et võimed olid paremad neil, kes said rohkem und.
Unedeprivatsiooniga kaasnevad sageli nn mikrouned. Päeval esinev mikrouni on lühike uneepisood, mida alati subjektiivselt ei tajuta. Näiteks 1979. aasta katses pidi uuritav vajutama kahte nuppu vaheldumisi ning EEG põhjal oli näha, et N1-une tekkides nupulevajutusi enam ei toimunud (seda nimetati GAP-episoodiks). Mikrounesid võib tekkida igapäevaselt, kui unevajadus ei ole rahuldatud ning päeval ollakse väga unine ning niiviisi võidakse tekitada näiteks raskeid liiklus- või tööõnnetusi.
Unedeprivatsiooni järel tõuseb ka ärevuse ja frustratsiooni tase. Ilmnevad ka somaatilised kaebused nagu lihas- ja peavalu, iiveldus. Unedeprivatsioon mõjutab oluliselt mõttetöövõimekust. Inimesed ei suuda vaimse töövõime alanemise tõttu oma toimetuleku halvenemist, sealhulgas unisuse taset adekvaatselt hinnata. Ärksus ja mõttetöövõimekus on häiritud ka tükeldatud une puhul.
24-tunnine magamatus võrdub 0,08-promillise alkoholijoobega. Alanenud on ka kõrgemat mõttetöövõimekuse taset nõudvad võimed nagu loovus ja innovatiivsus. Vastavate mõtteprotsesside häiritus sõltub sellest, mil määral nad on seotud emotsioone töötleva võrgustikuga ja kas see suudab teisi ajukoore regioone kaasata, et seisundit kompenseerida. Otsustusvõime on tugevasti alanenud just ebakindlates ja ootamatult muutuvates olukordades. Ka afektiivne vastus tagasisidele on alanenud, emotsionaalne reaktsioon olukorrale (nt veale) on vähenenud ning tagasisidet ei seota mõttes vale valikuga – viga märgatakse, kuid ei reageerita.
Aja jooksul võib une vähesus tuua kaasa depressioonile viitavaid sümptomeid. 2005. aastal läbi viidud uuringus leiti, et depressiooni või ärevusega uuritavad magasid vähem unetunde (alla kuue tunni). Ärevuse ja depressiooni seostele unedeprivatsiooniga viitavad mitmed uuringud, mis näitavad, et unepuudus võib nimetatud häirete kujunemist oluliselt mõjutada. Unetushäire all kannatavate inimeste sümptomeid uurides ilmnes, et neil esines olulisel määral ärevust ja depressiooni.
Texase Baylori ülikooli mälu-uuringust selgub, et eakamatel inimestel ei ole uni seotud otseselt mälu headusega, küll on aga oluline see, et keskealise ja noorena on hästi magatud. Uuringud näitavad, et mälu taastamise ja info salvestamise protsessid toimuvad nii REM-une faasis kui ka NREM-une faasis ning kui me kannatame kroonilise unedeprivatsiooni all, siis nende oluliste unefaaside osakaal aja jooksul väheneb ja meie mäluprotsessid häiruvad.
Unepuudus tõstab ka söögiisu ja näljatunnet, olles üks kehakaalu tõusu võimalikest põhjustajatest. Ühes Ameerika juhtivas toitumisajakirjas avaldatud uuring annab teada, et unepuudus aeglustab meie ainevahetust. Uuringut juhtiv Christian Benedict võrdles meeste ainevahetust erinevatel öödel – vähesed unetunnid versus piisav uneaeg. Kui mehi vaevas unenälg, siis oli osalenute päevane energiakulu 5 kuni 20% madalam, lisaks sellele tõusis osalenutel veresuhkru ning greliini tase (hormoon, mis kontrollib näljatunnet).
Viimasteks näideteks unedeprivatsiooni mõjust organismile võib tuua naha vananemise ja kasvamisprotsessi. Krooniline unekaotus vähendab nahas kollageenisisaldust, mis hoiab naha sileda ja elastsena. Unepuudus vabastab kehas rohkem kortisooli, mis võib hävitada naha kollageenivalke.
Teisena väheneb unedeprivatsiooni korral kasvuhormooni tootmine, mida toodab ajuripats. Kasvuhormooni mõjul moodustub lihaskude ja algab luude pikenemine. Kasvueas on see oluline normaalseks pikkuskasvuks ja keha üldiseks arenguks ning vananedes aitab kasvatada lihasmassi, paksendada nahka ja tugevdada luid. On tuvastatud ka, et PER 3 geeni polümorfi sm (geneetiline omapära) lühendab und ja võib tekitada unetuse ehk siis lükkab une hilisemaks.
Suuremates unekeskustes saab ka enda geeni testida ja kroonilistele unetutele on see lausa kohustuslik. Samaaegselt võiks uurida ka oma vanemate und – kui ema või isa on olnud alati kerge ja lühikese unega, on üsna suur tõenäosus, et mõni lastest kogeb sama probleemi.
Nipp! Keskealisena võiks hakata lisaks pikale ja sügavale ööunele lubama endale ka pärastlõunast power nap’i ehk väikest uinakut. Power nap on väidetavalt kaitsva toimega, kaitseb mälu nõrgenemise vastu. Soovitatakse teha kuni 20-minutilisi uinakuid, hea, kui need toimuvad enne kella 16.00 päeval.
Allikas: Kene Vernik “Hea une teejuht”, kirjastus Pilgrim
