Ärkvelolijate kogemusi suudavad neuroteadlased jubanähtavaks muuta. Nüüd on järg unenägude käes.
Kirgaste unenägude nägemine on õpitav. Selle nähtuse puhul on inimene magamise ajal teadlik, et ta näeb und ning suudab selle kulgu kontrollida. Uneuurijatele on kirkaid unenägusid kogevad inimesed suurepärane võimalus unenägude tekkimise uurimiseks. Tavapärased unenäod on kontrollimatud, kuid kirgast und nägev inimene saab nähtu teemal tagasisidet anda näiteks kätt või silmalaugusid liigutades.
Max Plancki psühhiaatriainstituudi uurijad Michael Czisch ja Martin Dresler otsisid interneti teel kuus inimest, kes väidetavalt nägid igal ööl selliseid unenägusid. Kõik vabatahtlikud katsealused olid täiskasvanud mehed. Teadlased uurisid nende ajuaktiivsust infrapunaspektroskoopia ja tomograafi abil ning võrdlesid, millised aju osad aktiveerusid käe rusikasse tõmbamisel ärkvelolekus ning ka kirka une faasis.
Czischi sõnul oli katse korraldamine üsna raske. Katsealused pidid jääma tomograafi all magama, jõudma une REM-faasi ning hakkama ka kirkaid unenägusid nägema. Lõpuks suutsidki uurijad korralikult jälgida vaid kaht unenägu.
Käte rusikasse pigistamine ja silmade liigutamine aktiveeris samad ajuosad nii ärkvel kui unenäo ajal. Unenäo ajal vähenes aju aktiivsus pisut. Võimalik, et aju tegutsebki siis väiksema intensiivsusega või on hõivatud väiksemad aju osad.
Unenägudesse tungimine nagu filmis “Algus” pole veel reaalne. Kuid kirgaste unenägude edasine uurimine lubab ilmselt juba varsti tukastajate peas toimuva teistele nähtavaks muuta.
Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
Artikli autor Piret Pappel, www.novaator.ee
