Unehäireid esineb mingis eluetapis suurel osal inimestest, kuid enamasti on tegemist mööduva hädaga. Kui päevakorral olev terav probleem – läbipõlemine, lahkuminek, lähedase kaotus vms – laheneb, kaovad tavaliselt ka uneprobleemid. Statistika ütleb siiski, et kuni 8% inimesi kasutab sageli või suisa pidevalt uinuteid, see tähendab, et unehäire on kujunenud krooniliseks. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni hinnang on tõsiseks tegev: unehäired on viimastel aastakümnetel omandanud lääneriikides lausa epideemia mõõtmed.
Insomnia ehk unevaegus on üks paljudest unehäiretest, mille peamisteks põhjusteks peetakse ülemäärast stressi, ärevust, depressiooni, alkoholi ja narkootikumide liigtarbimist, menopausi, tõsisemaid haigusi ja füüsilist valu. Aga vahel pole põhjused nii selged. Igatahes on tundide viisi une ootamine ehkki keha on väsimusest kokku kukkumas, magamine väikeste juppide kaupa ja ärkamine siis, kui väljas on veel kottpime mulle väga tuttav. Just seepärast haarasin sule ja panin oma tähelepanekud kirja – ehk on mõnel teiselgi hädalisel sest kasu.
Looduse parim pingutus
Kosutav uni toetab immuunsüsteemi, aidates võidelda vähiga, ennetada nakkusi ja tõrjuda viirusi; hoiab korras keha ainevahetust, reguleerib isu ja aitab hoida kehakaalu kontrolli all. Piisav uni alandab vererõhku ja hoiab südame heas vormis. Seevastu liiga vähe und suurendab isu kaloririkaste toitude järele ja vähendab täiskõhutunnet pärast sööki. Kui me pole saanud piisavalt und, kõigume ülemääraste positiivsete ja negatiivsete emotsioonide vahel, kuna väsinud ja kurnatud eesajukoor ei suuda emotsionaalsele ajukeskusele ehk amügdalale pidurdavat mõju avaldada. Nii on keerulistes situatsioonides üpris vaevanõudev emotsionaalset tasakaalu säilitada. Psühhiaatrite sõnutsi käivad psüühikahäired ja unehäired sageli käsikäes.
Õigupoolest pole olemas ühtegi bioloogilist funktsiooni inimorganismis, mis ei saaks kasu kosutavast ööunest. Neuroteadlane ja uneuurija Matthew Walker (“Miks me magame”) ütleb: “Uni on konkurentsitult kõige tõhusam asi, mida me saame oma aju ja keha tervise taastamiseks iga päev teha – emakese looduse siiani parim surmavastane pingutus.”
Millest sõltub uni?
Seda, kas tahame magada või ärkvel olla, määravad kaks põhilist tegurit: sisemine ööpäevakell, mis asub sügaval aju sisemuses ja hoiab käimas tsüklilist päeva ja öö rütmi (tsirkadiaanrütm) ning keemiline aine adenosiin, mis koguneb ärkvel oldud aja jooksul ajusse ja tekitab unesurvet ehk muudab uniseks.
Melatoniin, mida sageli peetakse samuti unehormooniks, annab organismile vaid teada, et päeva asemele on saabunud öö – on aeg end magama sättida. Melatoniini tootmine käbinäärmes algab pimeduse saabudes ja lõpeb hommikuks. Une tekitamisele ja selle kvaliteedile avaldab melatoniin vähe mõju.
Et saaksime rahus uinuda, peame end väljast tuleva info eest kaitsma. Selleks otstarbeks on meie ajus taalamus, “värav”, mis otsustab, milline meeleorganitest tulev info (helid, vaatepildid, lõhnad jne) jõuab korteksisse aju ülaosas, kus info teadvustatakse, ja milline mitte. Unne suikudes lülitab taalamus aju justkui välja, takistades signaalide jõudmise korteksisse. Aju kaotab kontakti ümbritseva maailmaga, me vajume unne ja meie ajukoor saab võimaluse lõõgastuda.
Kui ei maga, sured ära!
On tuntud tõde, et täiskasvanud peaks hea tervise nimel magama vähemalt kaheksa tundi. Uneteemalisi kirjutisi lugedes kohtab tõsist hurjutamist: muuda oma halbu harjumusi ja hakka magama, muidu saad infarkti või teed liikluses avarii! On ka lausa ähvardamist, et kui öö jooksul 7-11 tundi ei maga, sured varsti ära. (7-11 tundi?! Ma tean inimesi, kelle jaoks juba 3 tundi und öö jooksul on issanda õnnistus.) Aga õnneks on ka leebemaid seisukohti. Tartu Ülikooli Kliinikum (Mida teha, kui unetusega kaasneb ärevus või vastupidi?
Autor: Kadi Kütt
Allikas: Joogateraapia.ee
