Enamik rasedusi katkeb just raseduse esimeses pooles. Uued uuringud soovitavad küll pärast kahtluse tekkimist ultraheliga kaks nädalat oodata, ent osa eksperte peab nii pikaajalist ootamist rasedale naisele psühholoogiliselt liiga raskeks. Uue uuringu autorite sõnul peaks kahe ultraheli vahele jääma kaks nädalat, praegu on see aeg seitse päeva.
Arstidel soovitatakse raseduse katkemise diagnoosimiseks võtta rohkem aega, vältimaks raseduse katkestamist (kui raseduse katkemise ajal loode iseeneslikult emakast ei välju, tuleb see meditsiiniliselt esile kutsuda) olukorras, kus loode oleks võinud võib-olla ellu jääda. Hiljuti avaldatud uuringu tulemuste järgi soovitavad eksperdid haiglate reegleid muuta nii, et kui on raseduse katkemise oht, saaksid naised kindlasti ka teise ultraheli ja see tehtaks, kui esimesest on möödunud vähemalt kaks nädalat. Nimelt näitavad uued uuringud, et pole võimatu, et ellu võib jääda ka imeväike loode, mille südamelööke ultraheli ajal kuulda ei ole.
Hiljuti avaldati teadusajakirjas BMJ Open Journal uuring, kus vaadeldi 2485 naise juhtumeid, kes tulid haiglasse verejooksu või valuga ning kelle puhul polnud arst kindel, kas loode jääb ellu. Uuringu autorid avastasid, et kui juba praegu kehtiksid uued, kahenädalase vahega ultraheli reeglid, oleks 549 raseduse katkemise diagnoosi puhul leitud 19 valediagnoosi. Juhised ütlevad, et teist ultraheli on vaja, kui loote diameeter on suurem kui 25 mm.
Suurbritannia rahvusliku tervise instituudi juhised ütlevad, et teist ultraheli on vaja, kui loote diameeter on suurem kui 25 mm. Paljud arstid pakuvad teise ultraheli võimalust ka siis, kui see on väiksem, ent see ei ole veel reegel. Uuringu peamise autori, günekoloog Tom Bourne’i sõnul peab see muutuma normiks. “Kui tegeleme millegi nii olulisega nagu raseduse katkestamine, peavad asjad olema selged,” ütles ta.
Raseduse esimesed nädalad on naise jaoks väga pingeline aeg. Keskmiselt lõpeb viiest rasedusest üks katkemisega ja enamasti juhtub see just esimese kolme kuu jooksul. Samal ajal on raseduse katkemist ja seda, kas see on juhtunud esimeste nädalate jooksul, keeruline tuvastada. See oleneb loote suurusest – kui teda näha on -, embrüot ümbritseva koti suurusest ja sellest, kas see tundub tühi, ning sellest, kas ultraheli käigus suudetakse südametuksed tuvastada või mitte.
Vigasid ei tohi lubada
2011. aastal tuvastasidki uuringu korraldanud eksperdid, et tollased juhised olid ebaturvalised ja püsis risk, et raseduse katkemise diagnoos võidakse panna ka eluvõimelise loote puhul. Seejärel juhiseid muudeti ja need on nüüd sisuliselt õiged. Uuringu autorite sõnul tuleks need siiski kirjutada veelgi täpsemaks. Loote suurust peaks veel rohkem hindama rasedusnädalatest lähtudes ja peaks olema kindel, et enamiku ultrahelide vahele jääb kaks nädalat.
Isegi üks valesti diagnoositud raseduse katkemine on liiga palju. “Naised peaksid raseduse katkemise diagnoose sajaprotsendiliselt usaldama. See on meditsiinivaldkond, kus kõrgeim võimalik ettevaatlikkus on õigustatud,” rääkis Bourne. “Isegi üks valesti diagnoositud raseduse katkemine on liiga palju. Oleme näidanud, et võib-olla tuuakse inimesi liiga vara uuesti kontrolli. Enamik juhiseid ütleb, et kui arst pole raseduse katkemises kindel, peaks patsient nädala pärast uuesti ultrahelisse tulema ja selleks ajaks peaks kuulma kas südamelööke või loodet nägema. Kui nii toimida, diagnoositakse mõnel juhul raseduse katkemine valesti. Aga kui on nii oluline asi nagu rasedus, ei tohiks me valediagnoose kindlasti lubada,” rõhutas Bourne.
“Tahan öelda, et enamikul juhtudel peaks uue ultraheliga natukene kauem ootama ja see aeg võiks olla kaks nädalat. Nii talitades väheneb valediagnoosi risk null protsendini,” lisas ta.
Teisalt tundub kaks nädalat ootust tulevastele lapsevanematele lõputuna, sest terve selle aja peavad nad veetma murelikult ja kartuses, et rasedus võib või võis katkeda. “Me saame sellest aru ja see on asja halb külg, sest teadmatus mõjub sellises olukorras inimestele hirmsalt, aga enamik inimesi eelistaks ikkagi täielikku selgust,” ütles Bourne.
Aeg, millal naine peab raseduse katkemise diagnoosi ootama, on talle väga raske. Kui raseduse katkemine tuvastatakse, jääb kolm võimalust: oodata, et loodus teeks oma töö, või eemaldada loode operatsiooni või tablettidega.
Suurbritannia ämmaemandate ja günekoloogide liidu asepresidendi Paul Fogarty sõnul on praegused juhised hoolikalt koostatud, et valediagnoose vältida. “Osale naistele soovitatakse juba praegu enne uut ultraheli kaks nädalat oodata, eriti kui ei ole veel selge, kui vana lootega on tegu. Siiski näitavad praegused andmed, et minimaalselt seitse päeva on tegelikult piisav aeg, et enamikul juhtudel õige diagnoos panna,” selgitas ta.
Fogarty juhtis tähelepanu, et aeg, millal naine peab raseduse katkemise diagnoosi ootama, on talle väga raske, ning see on olnud üks kriteerium nende juhiste seadmisel. “Siiski on olulisim, et nii arstid kui ka lapsevanemad oleksid raseduse katkemises 100% kindlad, enne kui selline diagnoos pannakse. Kui kahtlus püsib, tuleb veel ultrahelisid teha,” rääkis Fogarty.
Uuringu avaldanud teadusajakirja juhtkirjas kirjutasid Austraalia akadeemikud Elizabeth Anne McCarthy ja Stephen Tong järgmist: “Raseduse katkemise diagnoos purustab elumuutvat sündmust ootavate lapsevanemate lootused ja unistused täielikult. On hädavajalik, et arstid raseduse katkemist õigesti diagnoosiksid. Alati.”
Lõpuks möönsid Tong ja McCarthy, et ultraheliuuringute tehnoloogia arengust hoolimata põhineb raseduse diagnostika suuresti ikka veel vaatamisel ja ootamisel.
Pooltel juhtudel jääb raseduse katkemise põhjus ebaselgeks
Raseduse katkemist on sagedamini kui arvatakse. Eri uuringute kohaselt katkeb 50-70% rasedusi, kusjuures enamik katkeb nii varases järgus, et rasedust ei jõutagi veel tuvastada. Raseduse katkemise ainus tunnus võib olla menstruatsiooni hilinemine. Juba diagnoositud rasedustest katkeb arvatavasti 15-20%, seega iga viies-kuues rasedus.
Raseduse katkemise kõige sagedasem põhjus on loote patoloogia: loote kromosoomi-anomaalia või eluks sobimatu väärareng. Kuigi suur osa neist viib raseduse katkemiseni, võib mõnel juhul sündida ka eluvõimeline laps.
Raseduse katkemiseni võivad viia ka emaka väärareng, ema hormonaalsed häired, vanemate kromosomaalsed häired, immuunsüsteemist tingitud põhjused ja vere hüübimissüsteemi häired. Ka ema haigestumine raseduse varases staadiumis, viirusnakkused, mürgistused, mürgiste kemikaalide või ravimitega kokkupuutumine võib embrüot kahjustada. Koguni 50% juhtudel jääb raseduse katkemise põhjus ebaselgeks.
Allikas: Eesti Päevaleht The Guardiani ja Kliinikum.ee põhjal
