Töö ja koostöö, kohustus ja vabadus
Mõnele meeldib tegutseda üksi ja omaette, mõnele vaid koos teistega. Mõnikord on mõnus eralduda nii, et keegi ei näeks ega kuuleks, ei saaks eksitada ega lisada seda, mida… üldse vaja ei ole. Mõnikord lendab töö vaid naljde ja laulu saatel.
Sel ajal kui ma väike olin, tehti Saarmaal pea kõik suuremad tööd talgutega. Suvel, surnuaiapühal, kui kõik olid koos, lepiti üht-teist kokku vaid sel juhul kui tuli teha midagi erilist – ehitada kellelegi maja või tuulik, kaevata kaev või tiik või oli midagi muud olulist muutunud, aga muidu käis elu igal aastal nii, nagu oli käinud eelmisel aastal. Talgutel oli kogu küla. Puudusid vaid pisikesed tited ja puruvanad või täiesti haiged. Osa tegi hommikust peale süüa, osa karjatas lapsi, osa muud tööd – vedas sõnnikut või peksis reht. Pärast tööd käisid mõned, kellel hädasti vaja, korraks kodus ära, et oma loomi talitada ja tulid kohe tagasi, sest pärast õhtusööki algas trall. Aeti juttu, õllekapad käisid ringi, pill mängis…, noortel oli aega ennast näidata ja teisi vaadata, sõna ja sõrmeotsaga puudutadagi. Meie kandis olid väiksed talud ja enamasti sai vili ühe päevaga pekstud. Suurtes taludes läks, muidugi, mitu päeva. Siis rabati koidust hämarani, aga lõuna oli ikka paar tundi, no nii et hobused ja kõik teised, kes vähegi tahtsid, said teha tunnise uinaku. Talgutejärgne päev puhati ja aeti asju oma kodus ning ülejärgmisel päeval olid talgud järgmises talus, siis ülejärgmises ja nõnda edasi. Sõnnikuveotalgud käisid heinaajani ja rehepeks enam-vähem mihklipäevani. Heina pidid kõik ise tegema. Talvel, pärast kolmekuningapäeva, algasid metstalgud.
Nendel puhkudel, mil oleks vaja kiiresti midagi sellist saavutada, mida keegi üksi ei suuda, pannakse ka nüüd pead kokku ja kui vaja, ühendatakse igasuguseid ressursse, ka raha ja tutvusi, teadmisi ja oskusi, kui neid juhtub olema… Kahjuks tuleb alatasa ette, et koostööst ei tule palju välja. Paljud pole harjunud nii palju pingutama, et midagi valmis saada. Mõned ei kujuta ette, miks nemad peaksid looma teistele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Mõned kardavad, et keegi paneb pihta nende mõtte ja saab äkki veel kuulsamaks ning rikkamaks… Mõned ei saa lihtsalt aru, mida räägitakse ja taotletakse. Kõike esineb. Oluline pole see, mis inimesi eristab, vaid see, mis neil on ühist, mis liidab ja paneb pingutama, keskenduma, loobuma kõigest, mis segab ja eksitab.
Töö on teostus. Tööle peab eelnema mõte. Rõõmu allikaks saab olla vaid mõtestatud ja vaba töö, milles inimesed suhtlevad, mitte sundus, kus inimesi koheldakse, hirmutatakse ja ahistatakse. Talgutel palka ei makstud, aga kõik olid rõõmsad. Koostöö on kordi tähtsam kui koos töötamine.
Pole kahtlust, et enamik inimesi on mõelnud, milles asi, miks koostöö mõnikord vaimustab, aga mõnikord masendab, miks koostöö asemel kujuneb koos töötamine. Pole hullu! Kõik me oleme erinevad ja just tänu sellele ongi elu huvitav ja rikastav, mõnigi kord lausa vaimustav.
Mõnikord on mõnus kuulata vaikust, mõnikord kurgede häälitsusi või lume krudisemist, mõnikord unustada ennast orkestrit kuulama ja tunda, et oled vaba. Vabadus, mida ihaldatakse, on vist küll kõige ohtlikum tunne, sest vabaduse korral teab inimene ise, mida ta teeb ja jätab tegemata, kellega koos ja kuidas, kus ja millal ta midagi ette võtab – loob ja uurib, üritab olla tõhus või askeldada, et näida hoolas.
Vabadus on küll ohtlik, aga vähemalt sama kallis kui uni.
Autor: Ülo Vooglaid
Kuula Tartu Ülikooli emeriitprofessorit, sotsiaalteadlast, haridustegelast Ülo Vooglaidu rääkimas elulistest õppetundidest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” – 1. osa SIIT ja 2. osa SIIT.
Uuri ka tema kodulehte ylokool.com
