Plahvatuse allikas oli ülimassiivne must auk ühe galaktika keskmes, galaktika aktiivses tuumas. Plahvatuses vabanes viis korda rohkem energiat kui seni teada olnud rekordplahvatuses. Miks plahvatus nii võimas oli, teadlased ei tea.
Seejuures võttis plahvatus päris kaua aega, mitusada miljonit aastat. See on mõistetav, kui arvestada, et plahvatusest on jäänud galaktikatevahelisse gaasi tühemik, mille läbimõõt on 15 korda suurem kui meie galaktika Linnutee läbimõõt. Nii suure plahvatuskraatri teke võtabki aega. Nii et mingit taevast tulevärki teadlased otseselt ei näinud.
Ameerika Ühendriikide mereväe uuringulaboris töötava Simona Giacintucci ja ta kolleegide avastus seisneb selles, et nad tundsid plahvatuse tulemused sellisena ära.
Hiiglaslik gaasitühemik, täpsemalt öeldes küll lihtsalt ümbritsevast gaasist märksa hõredama gaasiga paikkond meist umbes 390 miljoni valgusaasta kaugusel Maokandja galaktikaparves oli juba varem röntgenteleskoopidega avastatud.
Kuid teadlased ei uskunud kohe, et tegemist võib olla plahvatusejäljega, sest see tühemik või hõrendus on mõõtmetelt lihtsalt nii hiigelsuur.
Giacintucci ja ta kolleegid vaatlesid aga Maokandja galaktikaparvest tulevat raadiokiirgust ja taipasid, et see sobib varem uuritud röntgenkiirgusega kokku just sellisel moel, et mõlemad peavad olema pärit ühest ja samast ennenägematult hiiglaslikust plahvatusest.
Teadlaste arvates on tõenäoline, et sama suuri plahvatusi on universumis käinud veel, ja on ainult aja küsimus, millal neid üha täiustuva vaatlutehnika abil juurde avastatakse.
Oma praegusest vägevast avastusest on Giacintucci ja kaasautorid aga avaldanud kirjatöö Kiiresti pöörlev täht tõmbab aegruumi endaga kaas
Veerandil Päikese moodi tähtedest on Maa moodi planeet
Teadlased kinnitavad David Icke’i ulmelist teooriat
