Pühendunud suhte ümber võrsub palju põhjendatud muresid. Eriti seetõttu, et tundliku inimese põhiloomuses on kaaluda ka pikaajalisi tagajärgi. Paljud tundlikud lähevad tavapäraste hirmudega sügavuti, kuna need on ülitundliku inimese (ÜTI) omaduste tõttu intensiivsemad. Nii võivad üles kerkida asjaolud, mis taksitavad läheduse loomist nende eludes.
- Haavatavus ja tagasilükkamine – enese olemus või selle tundlik osa tundub häbiväärne. Vahel toetab meenutamine, et kõigile tundub, et nende elukulg ja kannatused on teiste omadest hullemad. Kuna ÜTI-d on elanud pikalt teadmisega, et neil on midagi viga, nõuab selle hirmu vähendamine erilist pingutust.
- Eraldatus ja kaotus – eriti teise surm. Tihti on need kaks esialgu lahus, kuid seos on aimatav süüvides inimese minevikku.
- Hülgamine ja reetmine – eraldatus, mis on teise poolt tahtlikult põhjustatud. Need hirmud kerkivad tihti seetõttu, et hülgamine või reetmine on ka reaalselt aset leidnud. Need on raskesti kaduvad, eriti tundliku inimese puhul.
- Hirm konfliktide ees – juhud kui tuleb alistuda rahu nimel või välja kannatada karjumised. Seda on raske tunnistada ning lisaks veel taluda selle suunalist kriitikat. ÜTI võib vastata sellisel juhul kriitikale kriitikaga, vihaväljendusega, kartes vasturünnakut. Üles võib kerkib väärtusetuse tunne.
- Hirm vastutuse ja vabaduse kaotamise ees – kas teenin piisavalt, et vajadusel toetada? Kas suudan olla hea partner? Kas pühendumine takistab mu loovaid eesmärke? Keeruka taustaga ÜTI-d võivad tõesti saada ülekoormatud liiga paljude kohustustega sõltuvalt millisesse suhtesse pühendumist nad kaaluvad. Eriti valvas tasub olla kellegi päästmise sooviga.
- Eelneva kahe hirmuga on seotud hirm kellegi poolt kontrollitud saamise ees, millegi alla maetud või maha surutud saamise ees – enese kaotamise ees. Tundlikud lapsed on eriti kahjustatud nartsissilike, pealetükkivate, liialt sekkuvate vanemate poolt. See on tihti ka eelnevate hirmude juur.
- Hirm oma enese instinktide ees – nende võimalik halastamatus seksuaalsuses või vihahetkedel või täielik ükskõiksus nende suhtes, keda nad peaksid armastama. Nii hirm kui instinktid on peidetud alateadvuses – kuid mitte piisavalt kaugel. ÜTI-l tuleb õppida neid instinkte väärtustama kui kõigis inimestes olevat ning neid juhtima.
- Hirm ärritavuse ja kiitika ees – see on tihti õigustatud. Näiteks tundlik inimene ärritub kergelt harjumusest või helist, mis teisi ei sega. Tavaliselt seda välja ei öelda, kuid lähedases suhtes tuleb see esile, põhjustades teises viha kõrgete standardite suhtes. Eriti seetõttu, et tõenäoliselt teisel pole probleeme tundliku inimese väikeste isikupäradega. ÜTI-l tuleb õppida end rahustama. Lähedal olemine juhib alati mõningase ärrituseni. Tundlikule inimesele on loomulik märgata rohkem. Keskendudes sellele, mis neile teise juures meeldib, suudavad nad tihti osadel ärritajatest minna lasta. Tundliku inimese jaoks hirm oma enese ärrituvuse ees on tihti liialdatud – nad tunnevad, kuid väljendavad harva.
Siin aitab enam präänik kui piits (ing. k carrot and stick – porgand ja kepp) – präänik põhineb vajadusesel, mis meil kõigil on läheduse osas, vastandudes piitsale, millega püütakse teist suruda läbi mineviku hirmude. Tõenäoliselt aitab viimane tekitada tõsise ebakõla. Eeltoodu polegi justkui päris metafoor. Mul on järgmine kogemus hobustega – loomadega, kes on äärmiselt tundlikud ohule. Kui nad keelduvad midagi tegemast, on see tavaliselt hirmu tõttu. Nad tõrguvad kangekaelselt ja “võidavad” olles ratsutajatest suuremad. Viimasel on kiusatus neid piitsaga kõvemini ja kõvemini lüüa, kuid see suurendab ainult hobuse hirmu. Teisest küljest – üks strateegia, mis töötab, on pakkuda präänikut. See rahustab tihti hobuse ja siis saab hirmule uuesti otsa vaadata ning selle ületada. Tundlike inimeste puhul võib korduv, sobilik, aus kiitus ja kinnitus omada sama efekti.
Elane N. Aron, PhD ‘Psychotherapy and the highly sensitive person’ Routledge, 2010 lk. 137, 138
Kommentaariks veel niipalju, et hirmud tulevad tugevamini esile siis, kui kontakt Iseendaga ja millegi Meist Suuremaga puudub või on nõrk – kui usaldus elu suhtes on väike. Ka joogafilosoofias (Patanjali joogasuutrad) kasutatakse eelnevaga sarnast metafoori, kus aistinguid nimetatakse hobuseks, kes mõnikord vankrit, kus istuvad meie meel (kutsar) ja Sisemine Nägija (See, kes tajub elu sellistena nagu see tõeliselt on, Meist Suurem) omasoodu juhib. Minu isiklikul ÜTI -na toimetamise teel pakuvad tuge erinevatel hetkedel erinevad joogavahendid (järjepidev praktika), mis toetavad enesekindluse ja usalduse kasvatamist. Samuti on abiks enese põhjalik tundmaõppimine ning oma vajaduste leebe, kuid kehtestav väljendamine. Viimasel puhul aitab näiteks ka see, kui õppida juhtima päris looma ehk hobust.
Autor: Marilii Toots, Joogatunnid.ee
