Harmooniline ülemhelide laulmine on püha heli üks imelisi ja ülendavaid harusid. Algselt lõid selle laulustiili Kesk-Aasia põlisrahvad, eriti suur panus sellesse oli tuvalaste kurgulaulul. Siit edasi rändas tava edasi Tiibetisse, leides oma koha Tiibeti munkade pühades rituaalides. Seda laulmisviisi on läbi ajastute kasutatud šamanistlike rituaalide ja tseremooniate juures ning see on olnud praktikana kasutusel paljudes müstilise tee koolkondades.
Ülemhelide tekitamiseks toob laulja kuuldavale püsiva põhiheli, mis võimaldab ülemhelidel tekkida, kõlades teiseste helidena originaalnoodist kõrgemal. Seda tehakse erinevate suu ja kurgu osade liigutamisega, tuues kuuldavale terve rea eristuvaid noote, mis kostuvad huigete ja vilistustena ning loovad oma meloodia. Täishäälikute häälimist on juba pikka aega peetud ligipääsuteeks jumalikkusele ja just neid ülemhelide tekitamisel kasutataksegi.
