Minu kätte sattus hiljuti raamat “Üksildane”, mille autoriks on Emily White, kes ise on üksilduse all kannatanud aastaid ning sellega toimetulekuks üksilduse teemat põhjalikult uurinud. E. White ütleb, et on raske mõista üksildust, kui see pole juhtunud sinuga. Sa võid inimeste hulgas toimida üsna normaalselt ja siiski olla väljakannatamatult üksildane. Kuna teadmised üksilduse kohta sageli puuduvad, on teemast rääkimine keeruline ja ebamugav.
Allpool olev kirjutis võiks seetõttu olla silmaringi avardav ning kasulik lugemine nii neile, kes oma üksildusega kimpus on, kui ka neile, kes üksilduse probleemidega isiklikus või ametialases elus kokku puutuvad. Kõiki üksilduse tahke sügavuti siin kirjatükis käsitleda ei saa. Seetõttu proovin välja tuua minu arvates olulisema sellest, mis see üksildus on, kuidas ta kulgeb ning mida üksildusega ette võiks võtta.
“Arusaam, et elu võib tunduda krooniliselt “alarahvastatuna” või et olemasolevad suhted võivad tunduda liiga “lõdvad ja asjakohatud”, on midagi, mida mõnikord mõista ei õnnestu,” ütleb E.White. Kuna üksildased inimesed kogevad üksildust isikliku, häbistava ja süüd tekitava probleemina, siis on see kujunenud üheks tabuteemaks, millest vähe otse räägitakse.
Üks põhjusi, miks see häbitunnet tekitab on see, et üksildasest inimesest on tekkinud kuvand. Esmaselt arvatakse, et inimese välimuses või olemuses peaks olema midagi teistele eemaletõukavat või ebameeldivat. Stereotüübis kirjeldatakse üksildast kui ebaintelligentset, mitteedukat, passiivset, kohmakat ja ebasiirast, kuid ka kui tõrjuvat, agressiivset, ebaviisakat ja ebameeldivat inimest.
Üksildus võib tunduda nagu klassikaliste tunnustega häbimärk eriti tänapäeva ühiskonna kiires elutempos. Stereotüüpide tõttu püütakse oma üksildust igati varjata ning enamasti ei taheta seda piinlikku seisundit tunnistada ka iseendale. Samuti on stereotüüpide tõttu raske märgata üksildast inimest, sest ettekujutused ei kattu reaalusega.
Uurimustes üksildaste inimeste kohta ei ole stereotüüp kinnitust leidnud. Leiti, et esimese mulje põhjal ei erine üksildased mitteüksildastest inimestest. Isegi vastupidi end üksildasena tundvaid inimesi tajuti uurimuses osalenute sõnul esmaselt isegi meeldivamatena ja huvitavamatena. Seda on põhjendatud sellega, et üksildased püüavad näida positiivsematena ja huvitavamatena, et meeleheitlikult varjata üksilduse tunnet ning sisemuses loodavad, et luues uusi suhteid, nad vabanevad oma eraldatusest.
Mis see üksildus siis on?
Üksildus ei võrdu üksinda elamisega, vaid on inimese sees kujunenud maailma tajumise viis. Kui rääkida üksildusest, siis ei räägi me lihtsalt meeleolu langusest. Kui depressioon on meeleseisund, mida märgistab abitus- ja läbikukkumistunne, siis üksildus on meelesesund, mida märgistab lõpmatu ilmajäetuse tunne. See on probleem, kus inimesel on tunne, et ta ei kuulu kusagile ning selle tundega elatakse päevast päeva, aastast aastasse.
Igal inimesel kujunevad selle tundega toimetulekuks välja oma kaitsemehhanismid, millest osa võivad olla efektiivsed, aga teised viia eraldatuse suurenemisele. Kõige tähtsam tunnusjoon, mida üksildust puudutavates uurimustes on suudetud ära tabada, on vahe emotsionaalse ja sotsiaalse isolatsiooni vahel.
Robert Weiss, üks üksildust lähemalt uurinud teadlastest, leidis, et üksildustunde tuumik on ühene: sagedane hirmutunne, ebakindlus, eraldatus ja frustratsioon, kuid ta eristab 2 erinevat üksildustüüpi.
Sotsiaalse üksilduse puhul puuduvad sõbrad või lähedased. See ilmneb enamasti lähedase inimese kaotuse puhul, kolimisel uude elukohta, töökoha kaotuse või vahetuse puhul ja muudel juhtudel, kus suhtlusringkond on piiratud.
Emotsionaalse isolatsiooni puhul on sõbrad ja lähedased küll olemas, aga inimene tunneb eraldatutust ja usalduse puudumist nende suhtes ning hirmu iseenda avamise ees. Tal puudub inimene, kes tagab turvalise intiimsustunde. Emotsionaalne üksildus tähendab seda, et inimene hoiab emotsioonid endale, ei jaga neid teistega ja teised ei jaga neid temaga. Suhtlemine toimub pinnapealsetel teemadel ning oma tegelikud mõtted ja tunded jäetakse enda teada. Enamus inimesi, kellel puudub lähedane side teistega, tunnevad end ühel hetkel nii sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt isoleerituna.
Üksilduse tausta vaadates mõistame, et kogu meie kultuur on tunduvalt üksildasem, kui meile meeldiks tunnistada. Tõde on see, et veedame rohkem aega üksi, usaldame vähem ja oleme lõksus aktiivse suhtlemise rattas.
USA-s tehtud võrreldavad vaatlused aastatel 1948, 1957, 1963 ja 2001 kinnitavad, et end “enamasti üksildasena” tundvate inimeste protsent on viimastel aegadel tõusnud ning nende hulk, kes ennast kunagi üksildasena ei tunne on märgatavalt langenud. Seega ühiskonnas toimuvad muudatused nagu linnastumise kasv, perekonnasidemete lõdvenemine, tehnika areng jne loovad soodsama pinnase üksilduse väljakujunemiseks nii nagu seda on täheldatud ka depressiooni puhul.
Viimased uurimused on näidanud, et Põhja-Ameerikas on üksi veedetava aja osakaal tõusnud 25%-lt 34%-ni ja seda just lähedastega koos veedetud aja arvelt. Selle asemel veedetakse rohkem aega teleri või arvuti ees. Siiski valib vabatahtlikult üksinduse ainult 27% inimestest. Enamasti ei ole see inimese vaba valik.
Kuidas üksildus kujuneb?
Paljud uuringud on tõestatud, et eksisteerib seos üksildusele kalduvuse ja vanemate lahutuse vahel. Inimesed, kelle vanemad lahutasid enne 18. eluaastat, kirjeldavad ennast suurema tõenäosusega üksildasena. Seda seostatakse varase turvatunde kõikuma löömisega ning sel puhul on inimene sagedamini emotsionaalse üksilduse poolt haavatav. Vanemate lahutus, sagedased kolimised, vägivald, alkoholism, lähedase inimeste surm jne on sündmused, mis tekitavad tunde, et kõik ümberringi laguneb koost. Sel juhul võib areneda välja maailmamudel, kus ei ole terviklikkust ja ei suudeta uskuda, et asjad püsivad samana ning et maailm on turvaline. Selle tõttu hakkab inimene kahtlema enda võimes siduda ennast teiste inimestega, sest kardetaks, et nad jäetakse maha.
Üks üksildane naine tunnistas E.White’i blogis, et tal on hirm sõltuvuse ees, mida suhted kaasa toovad. Ta ütleb:”Ma olen üksi, sest ma kardan mitte olla. Ma kardan kätt välja sirutada…” Kui lapsepõlves on saadud kogemus, et suhted on ohtlikud, võib täiskasvanuna olla raske astuda samme, mis on lähedaste suhete loomiseks hädavajalikud.
Tagajärg on see, et suhteid seostatakse ohuga ja üksindust turvalisusega. Tekib taju, kus üksindust ei seostata mitte ainul stressi ja isolatsioonitundega, vaid paradoksaalselt ka rahutaju ja olukordade valitsemisvõimega.
Üksildus on seisund, mis võib olla kestnud aastaid ning see on seisund, mis on enamasti seotud häbi ja segadusega. Oluline on märkida, et mida kauem üksildus inimese elus kestab, seda vähem sellest räägitakse ja seda rohkem teeseldakse, et ei tunta midagi sellist.
John Cacioppo, kes on üksildust pikaaegselt uurinud, eristab lühiajalist ja kroonilist üksildust.
Lühiajalise üksilduse all kannatav inimene ei mässi ennast eemaletõmbumise võrku. Miski juhuslik – hea sõprus, uus romantiline suhe, uus hobi – võib üksildustunde lõpetada ning taastada seltsivuse ja väljendusvõime. Kui seda ei juhtu ja pole väljamurret isolatsioonitundest võib krooniline üksildus isiksuse üle võimust võtta.
Ta väidab, et krooniline üksildus on seisund, mida tuleb võtta tõsiselt ja depressioonist täiesti erinevalt. Hirm ja stress on faktorid, mis neid eristavad. Ta ütleb, et üksildus ei ole lihtsalt kurb seisund, vaid on ohtlik olukord. See paneb tundma alaväärsena ja ebaturvaliselt. Turvatunde puudumine iseenesest paneb tundma üksildasi pinges ja kohatuna.
Cacioppo ütleb, et üksildus on seisund, mis võib ennast mässida inimese ümber nagu võrk, muundades tajusid, seltskondlikkuse taset ja viimaks hakkab enesealalhoiuinstinkt avalduma kõrvalteid pidi. Cacioppo teooria kehtib, tema uuringute põhjal, kõigi kohta ja baseerub tõsiasjal, et meil kõigil on üks ja sama evolutsiooniline pärand.
Igaüks meist on loodud ühtekuuluvuse jaoks ja on emotsionaalse ilmajäetuse puhul haavatav. Tõsi on see, et mõned inimesed on geneetiliselt vastuvõtlikumad, ja see tähendab, et nad tunnevad üksildust kiiremini asjaolude kokkulangemisel. See ei tähenda, et nad erineksid mitteüksildastest oskuste või iseloomujoone tõttu. Seega pole oluline isiksus, vaid isolatsioon, mida tajutakse ning mille põhjal hakatakse arendama enesekaitselist taju ja käitumist.
Kindlasti aitavad üksildusele kaasa ühiskonna väärtused ning meedia kuvandid, kus väärtustatakse tugevaid üksi toimetulevaid, oma elu ise juhtivaid isiksusi ning alavääristatakse tagasihoidlikke, omaette hoidvaid, teiste tuge vajavaid inimesi. Üha rohkem räägitakse kodus töötamisest ning sellest, et kogu maailm võib sulle arvuti teel koju kätte tulla.
E-suhtluse levik soodustab eraldatust ning kujutletava seotuse teket. Kerge on ennast peita suhtlusportaalides sotsiaalselt aktiivse inimese maski taha. Virtuaalsed mängud, kus saab luua väljamõeldud isik ja tunda ennast oma kujutlustes kellegi teisena, võib olla väljund, kuid praktilist toimetulekut reaalses maailmas see ei paranda. Näiliselt on internetis meil sadu sõpru, kellega suhelda ja kelle tegemistest portaali kaudu teadlik olla, kuid oma tegelikest muredest ja probleemidest ei saa me selles keskkonnas kellelegi rääkida.
Kui vaadata ülesriputatavate piltide ja mõtteterade sisu, siis see räägib pigem valdavast õnne- ja ühendustunde puudumisest ning soovist tulla välja oma üksilduseruumist. Sageli luuakse suhtluslehekülgedel mulje seotusest, mida sisuliselt ei esine ning eraldatuse tunne süveneb veelgi. Raamatu “Üksildane” autor sai oma blogis kinnitust sellele, et krooniliselt üksildased inimesed võivad vältida isegi suhtlusportaale, sest siis peavad nad ennast tegema nähtavaks. Kogedes seal paljude inimeste sotsiaalset aktiivsust, tunnevad nad ennast veel alaväärsema ja saamatuna kui enne.
Paradoks on üksildaste inimeste puhul see, et nad ei tunne ennast üksildasena niivõrd võõraste inimeste seltskonnas, kuid nad tunnevad ennast lahus inimestest, kellega nad igapäevaselt suhtlevad. Seega üksildustaju ei sõltu üksildaste puhul objektiivsetest teguritest. Üksildasel võivad olla küll kõrgemad nõudmised sotsiaalsetele suhetele ja nende suhete arvule, kuid nad võivad olla ka altimad sotsiaalsele valule ja tagasilükkamisele kui teised. Kui vajadus on suurem, siis on kerge tekkima tunne individuaalsest läbikukkumisest, mis veelgi suurendab üksildusse jäämist.
Ei saa jätta siinkohal rääkimata tendentsist, kus inimestele soovitataksegi olla iseendaga üksi, jälgida enda sees toimuvaid protsesse, mediteerida, et jõuda endale lähemale. Pakutakse sadu võimalusi osaleda erinevatel enesearengu koolitustel ja raamatupoed on täis erinevaid enesearengu raamatuid. Tuuakse eeskujuks inimesi, kes lähevad aašramitesse endasse süüvimiseks ja võtavad ette üksinda palverännakuid. Sellist üksindust kirjeldatakse tagasi tulles, kui “intensiivset” ja “rikastavat” kogemust. See on üksindus, mille inimene on ise teadlikult valinud, et olla rohkem kontaktis oma sisemaailmaga. Vahe on selles, et see, kes on üksinda telgis Everesti jalamil, jagab hiljem oma kogemust, aga see, kes konutab üksi oma elutoas, hoiab oma üksinduse enda teada.
Kui krooniliselt üksildasele soovitada oma üksindust nautida ja võtta seda kui kasvuperioodi, siis mõjub see pigem süüdistusena ning võib isoleerituse tunde veelgi suuremaks muuta. Koolitusgruppides osalemine ja raamatute lugemine võib hoopis avalduda oma lähedastest eraldumisena, kui reaalses elus ei osata saadud teadmisi kasutada.
E. White võrdleb kroonilist üksildust “emotsionaalse anoreksiaga”. Nii nagu anorektik võõrutab ennast toidust, eemaldub üksildane inimene sotsiaalsest suhtlemisest. Samal ajal ihaledes ja fantaseerides sellest. Suhted muutuvad sama ähmaseks kui anorektiku suhe toiduga.
Cacioppo väidab, et üksildus tekitab tunnetuslikke nihkeid, mis panevad ühtekuuluvuse tunduma hirmuäratavana. Seega on üksilduses sõnum endale ja teistele nii nagu ka anoreksias. Üksildane inimene tahab, et tema seisundit märgataks ja seetõttu võib see üha süveneda ja süveneda. See on mingis mõttes nagu vaikne karje, et teised inimesed meie vajadusi märkaksid ja meile appi tuleksid ning pakuksid lähedust ja seotust.
Väited üksildasele, et: “võta ennast kokku ja saa sellest üle”, kinnitavad nendes arvamust, et nad oma seisundis ise süüdi ja see saab uueks kimbatuse ja häbi allikaks ning üksildane inimene isoleerib ennast veelgi. Üksinduse leevendamiseks hakkab inimene maksma – seda nii otseselt kui ka kaudselt. Me maksame massöörile, et ta meid puudutaks, veedame aega ostukeskuses ja ostame asju, mis puuduvat tühimikku täidaksid, maksame selgeltnägijale, et ta ütleks, millal meie üksindus lõppeb jne.
Teine toimetulekuviis on sisustada oma aeg võimalikul paljude tegevustega: teha pikki tööpäevi, osaleda igasugustes ringides ja koolitustel, võtta palju ühiskondlikke kohustusi, kus saab tunda ennast teistele kasulikuna jne. Kuid samal ajal on kusagil hinges ikka rahulolematus ja tunne, et midagi on puudu. Mida rohkem rabeletakse, seda suuremaks rahulolematus kasvab.
Kuidas üksildusega toime tulla?
Raamatu autor märkas, et kui ta tegi retki loodusesse ja vaatas maailma enda ümber – ämblikuvõrke, toitu otsivaid parte, lendavaid kajakaid – siis tema üksildustunne hajus. Seda mitte ainult seetõttu, et ta suutis ennast oma probleemidest kõrvale juhtida ja liikumisega tegevust leida, vaid ka seepärast, et loodusmaailm kindlustas teda seotustundega.
Sellest võib üle saada eneseregulatsiooni kaudu, kus esmaselt hakkame jälgima oma reaktsioone ja küsime endalt, kas ohutunne on asjakohane või mitte. Teadvustades oma eemaldumisvajadust saame küsida, kas see on turvalisuse seisukohalt vajalik. Kroonilise üksilduse puhul on seda ilma kõrvalise toetuseta üsna raske teostada.
Miks on üksildusega üksi hakkamasaamine keeruline?
Kui üksildus on kujundanud minevikku, siis silmitsi seistes tulevikuga ilma selleta võib näida kõhedust tekitav. Kui üksildus on olnud see, mida me oleme tundnud ja läbi mille maailma tajunud, siis sellest seisundist lahtisaamine võib tunduda üksinda üle mere purjetamisena ilma kompassi ja ankruta, ütleb E. White. Üksildusest lahti laskmine tähendab senise elu muutmist ja see ei ole sugugi lihtne. See võib olla nii meeldiv kui ka segadusttekitav: meeldiv, sest lahusolekutunne on kadunud ja segadusttekitav, sest puudub kogemus ilma üksilduseta eluga hakkama saada.
Nagu depressioon, nii esindab ka üksildus enesemääratlemise probleeme. Kui palju on sind ja kui palju seisundit? Kui suurt osa endast peaks muuma, et ei tunneks ennast üksildasena? Kui üksildusega käib kaasas suurenenud tundlikkus teiste inimeste emotsioonide suhtes, kas ollakse valmis sellest suuremast tundlikkusest loobuma?
Igal inimesel on vaja kedagi, keda ta saaks usaldada ning kui sellise suhte võimalikkus saab kinnitust, siis see on aluseks, et purustada kaua kestnud üksilduse ahelad. Kõige tähtsam üksildusega toime tulekuks on usaldususkumuste ümberkujundamine ning võime näha teisi inimesi turvaliste ja usaldusväärsetena.
Seetõttu on esimene oluline samm tunnistada üksildust ning seejärel peab saama oma üksildusest rääkida ja toimuvat kellegagi arutada.
Üks võimalus on minna teraapiasse ning individuaalselt tegeleda usalduse ja turvatunde suurendamisega. Efektiivseks peetakse ka suhtlemisgruppe üksildastele, kus pakutakse praktilist nõustamist suhete taastamiseks ja säilitamiseks ning antakse informatsiooni üksilduse kui seisundi kohta. Sellises grupis saavad inimesed jagada sarnaseid kogemusi, uurida lähemalt oma üksilduse tagamaid ja sellega toimetulekuks väljakujunenud toimetulekumustreid. Grupi toel saadakse pikema aja vältel tuge ja kindlust oma eraldatusetundest välja tulekuks.
Autor: Anu Sark, holistiline terapeut
Allikas: Üksi olemine võimaldab olla hetkes ja end paremini tundma õppida
Ma tunnen end oma peres nii üksi
Lahkuminekud kasvatavad hinge
