Üksi olemine võib paljude jaoks kõlada esmapilgul hirmutavana ning seetõttu otsitakse sõpru ja seltskonda, kes leevendaksid üksindusest tingitud mõtteid ja emotsioone. Üksi olemine ei peaks võrduma aga üksindusega. Just iseenda seltskonda nautides saame me endast rohkem teadlikuks, suudame paremini mõista oma tundeid ja tegusid ning seeläbi olla ka paremad kaaslased oma lähedastele.
Eelmisel nädalal postitas üks minu pikaaegne nüüdseks Austraalias elav tuttav Facebooki seinale ilusa maalingu metsas põlevast lõkkest ning soovis selle pildiga edasi anda sõnumit, et järgneva nädalavahetuse veedab ta metsas, lõkke ääres ja seda täiesti üksi. Minu poolt leidis pildi alla olevasse kommentaariumisse ka minu arvamus nähtud sõnumist: “Olla mõnikord täiesti üksi on üks parimaid asju, mida Sa enda jaoks teha saad.”
Olen oma perekonnas üles kasvanud ainukese lapse – ja lapselapsena. Minu elukäiku arvestades võiks arvata, et mulle on meeldinud koguaeg üksi aega veeta. Pigem võiks öelda, et see pole nii – ma soovisin pidevalt koos olla sõpradega, aga samas tüdinesin sellest koosveedetud ajast kiiresti. Lapsena oli muidugi raske aru saada sellest, et millest selline pidev rahulolematus on tingitud. Alles nüüd, aastaid hiljem on minuni jõudnud arusaamine, et selleks, et saavutada kvaliteetseid ja õnnelikke inimsuhteid, pead end eelkõige iseenda seltskonnas tundma mitte ainult hästi, vaid lausa imeliselt! Olla iseendas kohal, olla iseenda kõige parem sõber, aktsepteerida ennast sellisena nagu Sa päriselt oled, on parim kingitus iseendale. Siit edasi saavad kõik muud suhted ainult paremaks minna.
Üksinda aja veetmine on kvaliteet, mis meile kõigile on võimaldatud, kuid mille väärtust veel paljud hinnata ei oska. Omaette olemisest algabki Sinu OLEMINE. See on ühtpidi inimese loomupärane vajadus iseenda ruumi järele, teistpidi aga olemise vorm, mida väga paljud kardavad ning mille ees hirmu tunnevad. Me oleme ju nii harjunud väljendiga: “Inimene on sotsiaalne olend.” See lause vastab ka tõele – me oleme tõesti loodud liikuma, pidevalt arenema, omavahel suhtlema ja selle kaudu kogemusi jagama. Küll aga on sellest “sotsiaalsest olendist” saanud omaette põgenemisvorm ja seda ei kellegi teise kui iseenda eest. Omaette olles tuleb tahest tahtmatult hakata vaatama iseendasse – millised on minu mõtted, emotsioonid. Kas ma julgen otsa vaadata sellele, mis minu peas toimub? Kas ma olen valmis tegelema emotsiooniga, mis sellega kaasas käib? Kui teadlik ma siis tegelikult olen?
Tihtipeale piisab ühest painamajäävast mõttest ning me soovime selle kiirelt “likvideerida” mingi kiire suhtluskanali abil. Alateadlikul tasandil kanname endaga kaasas palju mustreid, juurdunud mõtteid, mille olemasolu on lihtsam argipäeva tegemistes ja tihedas sotsiaalelus unustada. Mida me aga ei märka, on see, et meie suhted muutuvad varem või hiljem pinnapealseks. Kui soovime enda ellu sügavaid ja tähendusrikkaid inimsuhteid, peame kõigepealt olema valmis vaatama iseendasse.
Omaette olemise all ei mõtle ma siinkohal sajaprotsendilist 24/7 erakuna teistest eemal viibimist ja vaikuse kuulamist. Tõsi, neid momente on meile igapäevaselt vägagi vaja, sest nende hetkede kaudu hakkabki tee iseendasse. Kui oled suuteline oma aju täielikult välja lülitama, mõtisklema, mediteerima ning kogu selle tegevuse kaudu olema lihtsalt oma mõtete vaatleja, siis oled astunud suure sammu selles suunas, et õpid täielikult hetkes olema. Hetkes olla omakorda tähendab olemasoleva aktsepteerimist ja sellega seonduvalt mineviku lahtilaskmist. Olemasoleva omaksvõtmine omakorda annab olemisele täiesti uue mõõtme, mis kandub edasi sellesse, et oled valmis tegema ka igapäevaselt ükskõik mida ilma, et tunneksid ebameeldivust selles osas, et teed neid asju omapead. Üksinda kinos või kontserdil käimine või täielikult iseenda seltskonnas hea muusika saatel hommikusöögi nautimine kujunevad vägagi nauditavateks kogemusteks, sest kui suudad täielikult nautida iseennast, hakkad üha enam väärtustama ja nautima ka teiste inimeste seltskonda ning seda täiesti uuel tasandil!
Vahet ei ole, kas tegemist on tööalase suhtlusega, ühise lõuna või lihtsalt kokkusaamisega linnas – kõik need momendid on täidetud sootuks teise energiaga. Enam pole suhtlemine kui vahend pääsemiseks oma probleemide/mõtete/emotsioonide eest, vaid sellest on saanud Sinu igapäevaelu rikastav tasand. Sellel hetkel, kui oled hakanud aru saama iseendast ja jõudnud lähemale sellele, kes Sa tegelikult oled ja mida Sa siia tegelikult oled tulnud tegema, suudad Sa võtta ka kõiki teisi inimesi enda ümber täpselt sellistena nagu nad tegelikult on. Meie elu kvaliteet muutub, sest meid ümbritsevate inimeste kvaliteet muutub samuti. Ühest küljest võtad kõiki sellistena nagu nad on. Aga tänu sellele, et oled aru saanud, kes oled Sina, hakkad end automaatselt ümbritsema nende inimestega, kellega suhtlemine pakub Sulle seda kvaliteeti, mida Sina otsid iseendas. Sellest momendist, kui mõistad iseenda väärtust, Sa enam allahindlusi ei tee. Elu muutub uskumatult lihtsaks!
Omaette olemisest algab Sinu armastus iseenda ning kõige vastu, mis Sinu ümber on, sest Sa aktsepteerid iseennast ja teisi tingimusteta. Iseendale lähemale jõudmiseks vajame hetki vaikuses ja mägede vahel lõkketule ääres või järve ääres jalutades ning samuti momente, mis ümbritsetud inimestest, kuid kus iseenda jaoks oleme ainult meie ise. Selle kaudu oleme loonud ruumi, läbi mille oleme üks kõigega, mis on ja läbi selle oleme suutelised ka armastama. Üks maailma kuulsamaid müstikuid ja luuletajaid Rumi on väljendanud olemist väga tabavalt: “See on peen tõde: millal iganes Sa armastad, Sa oled!”
Autor: Kristiina Kull
