1984. aasta sügis ja 1985. aasta talv, Keila-Joa
2014. aasta sügisel istume koos Rahvusraamatukogus ja kuulame tänaseks eduka, kuid tagasihoidliku ärimehe mälestusi oma teenistusajast Nõukogude armees ja sel ajal kogetud kahest ufovaatlusest.
Hannu teenis Keila-Joal õhutõrjeväeosas. “Mul olid autojuhiload ja hiljem sain komandöri auto peale. Olin pea aasta teeninud. Oli sügis. Siis sõitsin veomasinal ja vedasin valvemeeskonda laiali. Sõitsime raketiväeosa baasi väravast välja Keila-Joa aleviku suunas. Oli hiline õhtu, kottpime. Olin roolis, kõrval istus prapor ja kastis oli kolm-neli meest. Nagu väravast välja saime, tuli meie suunas üle pea meeletult suur selline … noh, lendav taldrik, ovaalne , ikka väga suur oli, ei osanud siis ega ka praegu kõrgust hinnata, liikus suhteliselt madalal, helitult. Aga ta oli ikka väga suur, servades olid tuled – oranžid, punased, võib-olla ka rohelised, aga need lambid olid ümberringi. Jõudsin auto välja suretada, üllatusest õhku ahmida ja seejärel hüppasin autost välja, hirmu ei mäleta, aga põlvist võttis nõrgaks, sest kui pea kohal sellist asja näha, siis oleks nagu mingi selline üleloomulik jõud. Me kõik vahtisime sinna üles, suu lahti, ja ta aina lendas vaikuses puulatvade kohal.
Olime meestega kõik välja tulnud. Kui objekt liikus mere suunas Hanko, Porkkala poole, siis toibusime ja ronisime masinasse tagasi. Olime kõik väga erutatud. Mäletan, et järgmisel päeval rääkisime eriosakonna ülema kapten Šaboliniga. Ma ei mäleta küll mingit allkirja andmist, aga ta ütles, et ärge lobisege, ja seepeale mingit juttu polnud.
Kuu aja pärast sain diviisikomandöri kapten Denissovi autojuhiks ja meil tekkis omavahel hea klapp. Hiljem küsisin temalt, et neil on palju radareid, et kas jäi mingit jälge … Ta seda juttu küll ei eitanud, aga kaasa selle jutuga ei tulnud. Hiljem küsisin ka piirivalvuritelt. Nemad ei teadnud midagi või vaikisid . Kõik minu üritused teemat üles võtta kuidagi sumbusid.
See vaatlus on loomulikult eredalt meeles, eriti see esimene nägemise hetk, see oleks nagu eile olnud. Ikka pean kordama, et objekt oli väga suur ja väliskaar oli tuledega. Taamal särasid tähed, kuid kui objekt üle pea lendas, oli alt kõik tume. Kuna ta tuli mandri poolt ja läks Soome peale, siis arvan, et peale meie pidid seda veel paljud nägema, kuigi oli öö.”
Hannu räägib ka teise loo, mis juhtus aasta hiljem ja on tal samuti väga hästi meeles. “See oli nihuke imelik asi. Seal oli 400 meest, meie PVO, st õhutõrjeväeosas. See oli aasta hiljem õhtuse rivistuse ajal, ma olin juba komandöri autojuht. Väga külm talv oli ja kui kõik see mees oli rivistatud väljakul, siis see seisis seal, seisis hommikuni, meie Keila-Joa väeosa kohal. Valitses külma ilmaga kaasnev udu ja seal üleval pandi põlema nagu suur prožektor. Kogu olukord oli eriskummaline. Ülevalt tuleb valgus, selles vihus seisab polkovnik Denissov, ropendab, ilmselt ähmis. Keegi nagu õieti ei reageerinud – sõdurid ei saanud, polkovnik aga seletas ja sõimas, objekt temas mingeid emotsioone ei tekitanud, ja siis pandi see prožektor kustu. Aga see roheline pilv, mis selle ümber oli, see seisis seal terve öö. Käisin öösel veel seda väljas vaatamas, see seisis sama koha peal. Ma ei tea, mis see oli. See kadus vaikselt, vaikselt, aga seda nägid kõik 400 meest, kes seal olid. Kuna meid oli nii palju, siis see mingit kõhedust ei tekitanud. See roheline objekt, millest tuli prožektorivalgus, oli platsi kohal, olime kõik selles valguses.
Hiljem mitte keegi seda ei kommenteerinud, sõdurid muidugi omavahel rääkisid. See kõik tundus nii absurdne, et keegi ei läinud selle peale leili. Ei tekkinud mingit segadust, meid lihtsalt saadeti kasarmutesse laiali. Minul tegi see hinge täis, et kõik sumbus nii vaikselt ära, kedagi nagu ei huvitanud, meil oleks nagu põhiline, kust viina saada… Seisime ju kõik 400 matsi selles valgusvihus, üleval roheline valgus nagu pilv. Külm oli, udu oli, see oli nagu teatriprožektor, ainult võimas, ei valgustanud mitte seda maa-ala, vaid meie rivistuse platsi. Sain aru, et see valgus oli pandud sinna selleks, et seda kampa vaadata. Eks meid eestlasi oli seal rohkem ja küsisime ka radaripoistelt, aga ei mäleta, et keegi oleks midagi tarka öelnud. See sumbus nii emotsioonideta ära.”
Autor: Igor Volke
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Igor Volke raamatust “Täiendatud ufopäevikud”.
