Olen seisnud tütrena oma ema vastu ja kõnelnud tunnete keeles, kõigest sellest, mida ja kuidas minul oli ning kuidas ja mida minul ei olnud. Valanud endast välja kõik selle, kui halvana, ebaõiglasena, valusana, õnnetuna, abituna ja hüljatuna olin ennast tundnud, kirjutab Marianne Umborg.
See oli hetk, mida olin pikalt oodanud, et laduda ema ette kõik see, mida ja kuidas minuga oli, et tema võtaks vastu oma osa ja vastutaks. Tema oli ju see, kes oli olnud, teinud ja jätnud tegemata ning just sellepärast oligi juhtunud kõik see, mis minuga oli olnud. Ema pidi olema süüdi, sest mina tundsin ennast ohvrina.
