Tunde definitsioone on palju. Erinevate koolkondade teadlased vaidlevad siiani definitsiooni sisu üle. Aga, et kuidagi selles loos veidi selgust saada võib välja tuua selle, milles konsensusel ollakse. Olgu algseks terminiks „emotsioon” või „tunne”, igal juhul peab olema selles esindatud vähemalt kolm komponenti. Need kolm komponenti on kehalised muutused, subjektiivne tunne ja tunnetus. Ja võibolla olekski õigem kasutada terminit emotsioon, sest termin „tunne” ei tohiks oma definitsioonis end korrata.
Kuna mulle meeldib asju lihtsustada, siis olen tõlgendanud tunnet praktilise poole pealt nii: see on keha või alateadvuse signaal mulle, mille peamine sõnum on: “Pane tähele, mida tulin ütlema!” Meie keha on osa targast süsteemist, kus ükski tunne ei ole või ei tule lihtsalt niisama – see on reaktsioon, millele on eelnenud mingi kogemus. Võiks öelda, et me ise oleme tundekeele tõlgendamisel paljuski veel keele- ja kirjaoskamatud. Tihti me ei märka neid ega saa sõnumitest aru.
Terapeudina oma tööd tehes näen, kui raske on inimestel nimetada tundeid enda sees. Tavaliselt nimetatakse põhitunneteks: hea, halb ja normaalne. Nii nagu kõik siin ilmas on arendatav, on seda ka tunnete keel. See on keel, mida saab ja tasub õppida ja arendada. Muidugi on tore, kui sellega tehakse algust juba lasteaedades ja koolides, aga ka vanemana oma lapsi selles harides tasub see investeering end kuhjaga ära. Samas oleks õigem vist öelda isegi nii, et küps vanem ei riku lapsel seda kaasa saadud keeletaju ära ja aitab selle sõnadesse panna.
Miks ma nii julgelt väidan, et tunnete keel on ka täiskasvanuna arendatav, on just enda kogemuse põhjal. Kunagi opereerisin ise ka põhiliselt nende sama kolme tunde peal: hea, halb ja normaalne. Ma ei osanud teadlikult nimetada inimese kuut põhitunnetki ja veel vähem kokku viia neid enda sisemaailmaga. Samas olin veendunud, et mõistan end hästi.
Miks oma tunnete (sh valuga) tegelemine siis nii oluline on? Eks ikka sellepärast, et elada täisväärtuslikku ning õnnelikku elu! Julgeda särada just iseendana! Tunda end üha paremini ning osata juhtida end läbi tunnete soovitud suunas!
Tulles tagasi valu juurde – olgu see siis füüsiline või emotsionaalne valu – me kõik käitume oma valuga just nii nagu sellel hetkel valmis oleme, st vastavalt oma tundele. Igasugune ebameeldiv tunne tekitab ju ka emotsionaalset valu, lihtsalt valu taseme tugevus on varieeruv ja selle tõttu võime näiteks nimetada seda ka ebamugavuseks mitte valuks. Kui me ei ole valmis temaga tegelema, surume teadlikult või alateadlikult valu vms ebamugavuse maha ja ta justkui liigub alateadvusse, ehk varju küljele. Ning mida rohkem me tundeid alla surume seda pikemalt nad meid mõjutama jäävad, saades tihti osaks meie põhiolemusest.
Selleks, et õppida tundekeelt paremini tajuma, peab mõistma ka oma varjukülgi – oma kogetud valu teadvustama. Kuna tunne on üks osa varjust. Mõiste “vari” ja “varjutöö” võttis kunagi esimesena kasutusele Carl Jung. Huvi korral saad guugeldada ja infot juurde leida.
Aga ühte ma soovitan küll – kui soovid astuda sammukese endale lähemale, siis tunded tõusevad sinus esile erinevate kogemuste ja käivitajate puhul. Tajuda kuidas oma erinevatesse tunnetesse suhtud ja kuidas tunnete muster muutub, kui neid lihtsalt neutraalselt jälgida.
Autor: Külliki Koppel
Allikas: Mida tähendab puudutuste keeles kõnelemine?
Mis takistab meil teiste inimestega edukalt suhelda?
