Tunnetamine on tervendav

Ma veetsin aega koos q’erodega 2014. aastal, koos kogidega 2015. aastal, Bali hõimudega 2016. aastal ja vareseindiaanlastega 2018. aastal. Vahepeal uurisin ma ka poole tosina muu põlisrahva maapõhise tervendamise praktikat ja maailmavaadet ning sel viisil meie planeedil elamine muutis mind sisimas sügavalt. Ma mitte ainult ei hakanud üha enam ärrituma selle üle, kuidas me kohtleme oma koduplaneeti ja selle põliselanikke, vaid minus hakkas süvenema ka häbi, viha, hingevalu ja alandlikkus valge inimesena.

Donald Trumpi valimine presidendiks võimendas neid emotsioone mitte ainult minu, vaid ka paljude ameeriklaste jaoks, kelle apaatia ja passiivne tuimus asendus järkjärgult aktivismiga. Kui ma Balile saabusin ja kohalikud küsisid minult, kust ma pärit olen, ning kuulsid vastuseks „Californiast“, siis oli nende esimene reaktsioon: „Ahah… paljas, seksikas Hollywood.“ Mina lihtsalt naersin ja raputasin pead: „Mitte California sellest osast.“ Kui inimesed aga küsisid minult pärast Trumpi valimist, kust ma pärit olin, siis raputasid nad vastust kuuldes pead ja ütlesid mureliku pilguga: „Ahah… Donald Trump,“ vaadates mind haletsustundega, nagu oleksin äsja neile öelnud, et mul on mingi jube haigus. Tundsin seepeale suurt häbi ja viha.

Minu jaoks tähistas 2016. aasta ühe pika vaimse ümbersõidu etapi lõppu; selle mõiste mõtles välja John Welwood, kes defineerib seda kui spirituaalsete uskumuste ja praktikate kasutamist emotsioonide varjamiseks või allasurumiseks ning konfliktide vältimiseks. Kui ma meenutan oma minevikku üsna tugeva nostalgiaga, siis näen, et vaimsuse kasutamine minevikust pärit traumadega kaasnevate valusate emotsioonide kogemise vältimiseks sai alguse 2006. aastal, vahetult pärast mu tütre sündi. Kaks nädalat hiljem suri mu isa ja varsti pärast seda lõpetasin oma töö traditsioonilises lääne meditsiini valdkonnas. Tundsin, et paljud inimesed minu elus ei toetanud seda valikut, sest nad arvasid, et mul oli „lihtsalt“ keskeakriis ja ma oleksin pidanud lihtsalt ostma mõne uhke auto või leidma endale armukese, nii nagu normaalsed inimesed seda teevad.

Kuna mul polnud oma haavade tõttu piisavalt emotsionaalseid ressursse selleks, et toime tulla niivõrd valulike emotsioonidega, pöördusin ma vaimsuse poole ja hakkasin end kohe palju paremini tundma, kui olin tõsiselt sellele teele asunud. Selline tuimastus oli kui intelligentne kaitsemehhanism, mis aitas mul eluga toime tulla ja edasi funktsioneerida, aga kuigi minu spirituaalsus tugevdas mind ja andis mulle elujõudu traumadega toime tulekuks, ei suutnud see neid traumasid tervendada. Olin end ravitsenud millegagi, mida nimetan „õndsusejahiks“ ning mille hulka kuulusid palverännakud, vaiksed meditatsiooniretriidid, joogatunnid, kirtan, ekstaatiline tants, tantriline armatsemine, energiaravitsejad, kunst ning rituaalid looduses ja templites – üks energiaülekanne teise järel.

Katsin oma haavad hoolikalt vaimsuse plaastriga. Aga kui see plaaster 2016. aastal maha rebiti, olid haavad selle all ikka veel värsked. Kogu selle „armastuse ja valguse“ all oli valuhunnik, mille tervendamine võttis aastaid. Alles siis lakkas energia äravool ja koos sellega ka minu elujõu lekkimine.

Balilt lahkumine ja pärast 2016. aasta valimisi Ühendriikidesse naasmine oli minu jaoks tõeline kultuurišokk. Esmakordselt elus tundsin ma, et mulle polnud enam minu riigis kohta. Hoidsin kramplikult kinni juhistest, mille olin saanud Aida ristiisalt – tuua oma kodumaale Bali põlisrahvaste teadvus, teha ohvreid ja palvetada jumalannade poole ning vaadata, kas mul on piisavalt õnne, et mõni loodusjumalanna minu turjale istuks.

Ma olin liiga üles kruvitud, et naasta tavapärase elu juurde, niisiis tuli mu tütar mulle lennujaama vastu ja me käisime palverännakul kaheteistkümnes Ühendriikide rahvuspargis, kus me sooritasime oma versiooni canang’i rituaalist, et aidata mul uuesti eluga kohaneda.

Balil ei läheneks keegi kunagi looduses pühasse kohta lihtsalt niisama ning veel vähem läheneksid nad loodusjumalannale kaamera objektiivi vahendusel selfie’t tehes, ilma et eelnevalt isegi ohvreid tooksid. Kui Bali põlisrahvaste uskumused vastavad tõele, siis ameeriklased „vägistavad jumalannat“ regulaarselt, sest me tunneme õigust teha seda, mida iganes tahame, ilma et me suhtuksime pühadusse mingigi austuse või lugupidamisega.

Mina ise olin samamoodi süüdi sellises upsakas käitumises – tõepoolest ülbus missugune. Olin alati loodust armastanud ja pidasin end keskkonnakaitsjaks, aga ma polnud enne q’erode seltsis viibimist mõelnud loodusest kui elust, millel on oma teadvus. Balil veedetud aeg kinnistas minu põhiliseks religiooniks animismi.

Pärast seda, kui olin näinud, kuidas Bali elanikud loodust suure au sees hoiavad, ning naasnud Ühendriikidesse, kus ameeriklased oma rahvusparkides loodust sugugi ei austa või isegi seda enda huvides ära kasutavad, justkui oleks loodus mõeldud üksnes Instagrami riputatud piltide taustaks, tundsin endas suurt viha. See viha õhutas minus kasvavat püha aktivismi, mis asendas mu õndsusejahi. Meditatsiooniretriidid asendusid reaalse tegutsemisega, kui ma osalesin muuhulgas ka Standing Rocki siuude protestil. Panin ära oma joogamati ja käisin marsil koos #MeToo liikumise pooldajatega. Avaldasin tantsimise asemel oma seisukohta immigrantide väärkohtlemise teemal. Minu palved asendusid blogidega, kus kirjutasin toetavaid sõnu Black Lives Matteri kohta.

Ma ei kahetse kõiki neid vaimseid ümbersõidu aastaid. Kogu see vaimne praktika suurendas minu ampluaad, mis võimaldas mul tegeleda oma aktivismiga rahulikuma närvisüsteemi, tervema keha ja suurema vastupanuvõimega leeridesse jaotumise suhtes, samal ajal ühtlasi kindlat seisukohta võttes. Selleks oli mul vaja tunda valusaid emotsioone, mis hakkasid välja imbuma veel tervenemata haavadest, aga mul polnud lihtne õppida seda tegema. Ma osalesin Transformatsioonilise Juhtimise Nõukogu kokkutulekul, kus kõneles Consilience Projecti asutaja Daniel Schmachtenberger, kelle sõnad läksid mulle hinge. Ta ütles:

„Iga negatiivne emotsioon on reaktsioon hoolivusele ja armastusele. Kui tunned endas viha, siis leia üles see, mida pühaks pead, ning küsi endalt: „Mil moel rüvetatakse seda, mida ma pühaks pean?“ Vaata, mis on selles püha, ning küsi: „Kas ma olen valmis selle püha asja kaitsmise nimel ohvreid tooma?“ Siin ongi sobilik kasutada oma tahtmist, mis on kooskõlas sinu armastatavaga. Selleks vajad oma mõistuse, südame ja südikuse abi. Sinu mõistus vajab selgust selles osas, mida sa armastad ja pühaks pead ning mida oled valmis kaitsma. Sinu süda peab tundma südamevalu, sest haiget on saanud miski, millest hoolid. Sinu südikus annab sulle julgust midagi selle suhtes ka ette võtta. Mõtle ja tunneta seda, mis on sinu jaoks kõige püham. Mis on oluline ka pärast sinu surma? Millele oled valmis end pühendama niivõrd, et ohverdaksid oma mugavuse – sest see miski on sulle väga tähtis ja sa armastad seda tõeliselt? Küsi endalt: „Kui ma tõepoolest sellest asjast hoolin, siis mida peaksin ma tegema selleks, et olla kooskõlas omaenda minaga ja sügavaimate väärtustega? Mida sellist ma praegu teen, mis erineb mu eesmärgist? Kuidas need kaks asja üksteisele lähendada?“

Schmachtenberger palus meil jätta šokk seljataha ja hakata tundma. Tundma oma hingevalu, raevu, südamevalu, meeleheidet ja abitust. Tundma oma kaastunnet kannatajate vastu ja selle ajel tegutsema. Laskma neil tunnetel endast läbi liikuda, kuni need sunnivad meid väljuma oma mugavustsoonist, lõpetama üksnes sotsiaalse õigluse eest mediteerimise ning pühal viisil tegutsema, kasutades oma privileegi sel­leks, et asju paremaks muuta. Aga tõttöelda oli mu võime kõiki neid emotsioone tunda tugevalt pärsitud ning asendatud vaimsete uskumustega, mis eitasid, lükkasid tagasi ja vältisid emotsioone, mis olid liiga valusad, et minu õrn hing nendega toime suudaks tulla. Ma lubasin küll tegutseda, aga kas ma tõepoolest oma kaastunnet ka järgisin?

Kuna olin pikka aega vaimsust jahtinud, pidasin ma end empaatiliseks või vähemalt heasoovilikuks inimeseks. Suur osa minu vaimsest elust keerles selle ümber, kuidas toime tulla asjadega, mis minus viha vallandasid; kuidas võtta vastutus oma reaktiivse käitumise eest; ning kuidas avada oma süda, et saaksin tunda kaasa ka neile, kes mind vihastasid, isegi kui nad mind sealjuures halvasti kohtlesid. Ma ei taibanud, et ma püüdsin spirituaalsuse abil vältida oma traumast põhjustatud konflikte, moonutasin tervisliku kaastunde tähendust ja praktiseerisin seda, mida raamatu „Spiritual Bypassing“ autor, psühholoog ja endine kultusejuht Robert Augustus Masters defineeris kui „pimedat kaastunnet“. Kui lugesin esmakordselt tema kirjeldust pimedast kaastundest, siis tundsin, nagu oleks keegi mulle rusikaga kõhtu virutanud.

„Pime kaastunne põhineb veendumusel, et me kõik anname alati endast parima. Kui meid ajendab pime kaastunne, siis teeme kõigile liialt järeleandmisi, toome teiste käitumisele ettekäändeid ja otsime lepitust olukordades, mis nõuavad kindla „ei“ ütlemist, selge pahameele väljendamist või piiride konkreetset kehtestamist. Selliseid asju võib teha ja sageli peakski tegema armastusest, aga pime kaastunne muudab armastuse liialt malbeks ja sunnib näole alalise lahke naeratuse. See ei ole dalailaama headus, mis põhineb julgusel, vaid pigem headus, mis põhineb hirmul – ja mitte ainult hirmul kellegagi konflikti astuda, vaid ka hirmul, et sind ei peeta enam heatahtlikuks või vaimseks inimeseks. Kui me tunneme pimedat kaastunnet, siis näitame harva välja viha, sest me mitte ainult ei usu, et kaastunne peaks olema hell, vaid me kardame ka teisi pahandada, eriti sel määral, et nad meiega konflikti astuksid. Seda tugevdab ka meie arusaam, et viha – eriti selle tulisemad vormid – pole kuigi vaimne emotsioon; see on midagi sellist, mida ei tohiks üldse olemas ollagi, kui me oleme piisavalt armastavad. Pime kaastunne teeb meist harmoonianarkomaanid, vangistades meid lõputu positiivsuse väljendamisse. Pimeda kaastunde puhul me ei oska – või ei soostu õppima, kuidas – öelda „ei“ tõelise veendumusega, sest väldime iga hinna eest konflikti ning võimaldame seetõttu ebatervislike käitumismustrite jätkumist. Meie „jah“ on seega jõuetu ja sisutu ning sellel pole sugugi sarnast mõju nagu siis, kui me suudaksime südamest öelda ka tugevalt ja selgelt „ei“. Kui me summutame oma olemusliku hääle, siis asendub meie avatus kõikelubavusega, mittemidagiütleva nõustumisega ja halvasti piiritletud vastuvõtlikkusega, mis kõik viitavad kaastunde puudumisele iseenda suhtes (selles mõttes, et me end piisavalt ei kaitse). Pime kaastunne ajab segi viha ja agressiivsuse, jõulisuse ja vägivalla, hinnangu andmise ja hukkamõistu, hoolivuse ja liialdatud sallivuse ning moraalse küpsuse ja vaimse korrektsuse.“

Esimest korda seda lõiku lugedes tundsin ma iiveldust, aga nüüd tunnen ma enda suhtes hellust ning pigem emban end kui mõistan ennast oma varasema ekslikkuse eest hukka. Minu enesekuvand oli toona üsna ülespuhutud, aga selle all tundsin ma sisimas, et ma „pole piisav“. Ma ei mõistnud, et olen armastust väärt ainuüksi seetõttu, et minus on jumalik säde, mis teeb minu – ja kõik teised – loomupäraselt ühtekuuluvuse vääriliseks. Ma olin arvamusel, et pean armastuse välja teenima sellega, et talun talumatut ja tõestan oma ustavust sellega, et näitan, kui „vaimne“ ma olen, isegi kui inimesed kohtlesid mind halvasti ja oleksin pidanud nad sellise väärkohtlemise eest vastutusele võtma.

Toona ei tulnud see mulle pähegi, aga nüüd olen ma targem ja tahan kanda hoolt selle eest, et sa ei kannataks endale pimeda kaastundega liiga tehes asjatult, kallis lugeja. Vastasel juhul on sul oht haigestuda ja haigeks jäädagi, nii et kui sinu eesmärk on optimaalne tervis, tuleb sul sellest harjumusest vabaneda. 

Kaitsmaks end emotsionaalse ja/või füüsilise väärkohtlemise eest, vajame juurdepääsu oma elutervele ja hästi piiritletud vihale. Minu puhul oli viha aga põlu all juba varsti pärast kaheaastaseks saamist, sest mu ema hinnangul ei olnud vihastamine „õigele kristlasele kohane“. Pärast seda, kui ma kaheksateistkümneaastaseks saamise järel kiriku rüpest lahkusin, sattusin ma budistlike õpetuste mõju alla, mis üksnes tugevdas minu vihafoobiat. Mäletan üht tahvlit, mida lugesin Tiibetis ühes budistlikus retriidikeskuses:

„Budismi järgija jaoks on tõeline vaenlane tema sees – inimese vaimsed ja emotsionaalsed pahed, mis tekitavad valu ja kannatusi. Budismi järgija tõeline eesmärk on seda sisemist vaenlast võita… Tähtis on juurutada seda teadlikkust juba varakult. Kui aga lased negatiivsetel emotsioonidel ja mõtetel tekkida ilma igasuguse piiranguta, ilma et nende negatiivsusesse teadlikkusega suhtuksid, siis annad neile vabad käed. Need võivad areneda niikaugele, et nende vastu ei ole enam lihtsalt mingit abivahendit. Kui aga suurendad endas nende negatiivsete osade suhtes teadlikkust, siis suudad need osad välja tõrjuda kohe, kui need sinus pead kergitavad. Ära anna neile võimalust ega ruumi areneda tõelisteks negatiivseteks emotsionaalseteks mõteteks.“

Minu jaoks tundus loogiline, et me peame olema valvel oma negatiivsete mõtete, uskumuste ja tunnete suhtes, selleks et vältida alla vandumist stressile ja vägivalda tekitavale reaktiivsele käitumisele, vaenulikkusele, arvustamisele, vastandumisele ja hukkamõistule. Dalailaama on öelnud: „Viha hävitab meie meelerahu ja füüsilise tervise. 

Me ei tohiks seda tervitada ega pidada seda loomulikuks asjaks või oma sõbraks.“ Kui isegi auväärne dalailaama ütles, et me ei tohiks vihastada, siis nii peabki ju olema. Kuigi mind ei kasvatatud budistlike õpetuste järgi, oli minusse sisendatud seisukoht, et sarnaseid vaimseid õpetusi tuleb võtta kui pühakirja. Kui ma väljendasin väikese lapsena selliseid emotsioone nagu viha, kadedus, pettumus või isegi kurbus, siis ei teinud mu ema seda, mida 20. sajandi inglise lasteast ja psühhoanalüütik D. W. Winnicotti kirjelduse järgi üks „rahuldavalt hea“ lapsevanem peaks tegema – tunnistama minu loomulikke ja inimlikke emotsioone, kinnitama neid kui normaalseid tunnete väljundeid, neid mulle vastu peegeldama, aitama mul reguleerida mu närvisüsteemi, et ma ei tunneks end nii ülekoormatuna, ning näitama mulle, et ka minu väike lapsekeha tuleb toime nende emotsioonide tundmisega, ilma et sealjuures sureksin. Selle asemel pani ta mu jalamaid paika ning häbivääristas mind ülemääraste emotsioonide välja näitamise pärast, käskides mul käituda nii, nagu üks tubli väike kristlik tüdruk peab käituma, mis tähendas, et pidin olema malbe laps, kes naeratas, oli kõigile meele järele, kuulas sõna ja käitus üldiselt sellisel viisil, mis oli mõeldud teiste inimeste elu hõlbustamiseks (ja ühtlasi näitaks positiivses valguses ka minu ema, kes oli kasvatanud nii meeldiva ja kuuleka lapse). Seetõttu lakkasin ma juba noorest east tundmast umbes pooli normaalsele inimesele omastest emotsioonidest, mis muutis mu haavatavaks pahatahtlikele meestele, kes kasutasid ära minu kuulekust ja mind kuritarvitasid. Need käitumismustrid seadsid ohtu ka minu füüsilise ja vaimse tervise, tekitades mulle füüsilisi sümptomeid ja enesetapumõtteid.

Kuna mul polnud juurdepääsu emotsionaalsele intelligentsusele, mis võinuks mind kaitsta, sai minust suurte puudustega täiskasvanu ning see ajendas mind – nagu paljusid teisigi – vaimsel teekonnal eksperimenteerima, ilma et oleksin õppinud, kuidas elutervel viisil toime tulla tugevate emotsioonidega, näiteks vihaga. Kui inimesed minu „vaimsetes, ent mitte usklikes“ ringkondades vihastusid, siis olid nad kohe „vastandlikud“, mitte „ühendavad“, või siis polnud nad piisavalt „mitteduaalsed“, mida meie tõlgendasime kui „spirituaalselt vähem arenenud“. Need meie seast, kes olid võimelised nägema mõlema poo­le seisukohti ning keeldusid leeridesse jaotumast ja teisi arvustamast, suhtudes mõistvalt kõigisse, sealhulgas ka neisse, kellega me ühel nõul polnud, kaldusid end pidama spirituaalselt teistest kõrgemal tasemel seisvaks.

Kui ma lugesin Laurence Helleri raamatut „Healing Developmental Trauma“, mis oli kirjutatud NeuroAffective Relational Model (NARM) suhtemudeli teemal, mõistsin hämmastusega, et viha allasurumine ja liialdatud tolerantsus, mis oli minul välja kujunenud pahasoovilike inimeste suhtes, ei olnud mitte märk spirituaalsest küpsusest, vaid lapsepõlves kogetud trauma kõrvalmõju. Teiste kõrvalmõjude hulka kuulusid ka kontakti puudumine oma keha ja emotsioonidega; raskused oma vajaduste tajumisel; soovimatus pöörduda vajamineva saamiseks teiste poole; probleemid teadmisega, et väärin õigust leida teistelt tuge ning usaldada neid piisavalt, et vajadusel abi saamiseks nende poole pöörduda; ning kahjustatud võime seada ja kehtestada sobivaid piire, öelda teistele „ei“ ning avaldada oma arvamust ilma süütunde või hirmuta. Ma ei olnud spirituaalselt arenenud; ma olin vigastatud.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Dr. Lissa Rankini raamatust “Ühe arsti otsingud tervendamise saladuse leidmiseks”.