Inimestega töötades olen aeg-ajalt olnud tunnistajaks loole nimega “truudusetu mees”. Naine avastab, et mehel on kõrvalsuhe ja ta tunneb end reedetuna, alandatuna, hüljatuna. Selles olukorras on üsna loomulik, et tekib soov ennast kaitsta ja mehele kätte maksta või mingil muul moel taastada tunne “ma olen tähtis ja väärtuslik nii inimese kui naisena” ja “ma olen tugev”.
Reaktsioonid, mida petetud naised kirjeldavad, kõiguvad kahe äärmuse vahel:
1. Ühed on jätkuvalt vihased ja ütlevad: “Ma ei anna seda talle kunagi andeks.” Ja tõepoolest, isegi siis, kui lapsed kannatavad selle all, et ema ei lase lapsi isaga kokku, jääb naine oma seisukoha juurde: “Isa on vääritu inimene ja lastele on kahjulik temaga koos olla.”
2. Teised ütlevad, et nad on selle “vana asja” juba ammu andeks andnud. Jutu sees tuleb aga välja, et ta ei saa eksiga telefonis rahulikult rääkida, tahaks talle vastu vaielda ja mõnikord kiusu ajada jmt. Selle sisemise hoiaku lühikokkuvõte on: “Ma ei lange eales nii madalale, et ma talle kätte maksan, aga oma sisimas tegelikult ma ei soovi talle head.”
Esimene naisetüüp pole uudiseks. Neid naisi on alati olnud, kes truudusetu mehe lahkumise järgi jäävadki elama viha ja kibeduse elu, mis tavaliselt päädib vaenamisest põhjalikult ära väsinud perekonna ja hulga haigustega. Teist tüüpi naistega kaasneb sageli üks huvitav tänapäevane nähtus – pseudoandestamine.
Meie hulgast lahkunud meister ja tervendaja Luule Viilmaa on olnud andestamise tulihingeline pooldaja. Veelgi enam, ta on kirjutanud palju lehekülgi andestamise vajalikkusest ja andestamise tervendavast jõust ning tema ideede järgijad on loonud omapärase andestamise subkultuuri, kuhu kuuluvad “andestamise usku” inimesed. Ma olen meister Viilmaaga väga nõus – andestamine teeb imesid ja ravib haigusi, vabastab minevikust ja annab masenduses inimesele tagasi elurõõmu. Seda teeb aga päris andestamine, mitte pseudoandestamine.
Mida teeb tüüpiline pseudoandestaja, kellega olen kokku puutunud? Haiget saanud naine alustab kibekähku tööd iseendaga, sest vaimselt arenenud inimesed teevad nii ja hakkab truudusetule mehele andestama: “Vihastamine ja kättemaks on madal tegevus, mina ei vihasta kunagi.” Ja ükskõik kas mees on veel tema juures või juba teise juurde läinud, ta andestab. Ta kirjutab paberile andestamise afirmatsioone, kordab neid kümme korda järjest kolm korda päevas, teeb andestamise ja lahtilaskmise tseremooniaid, tegeleb andestamisega iga päev. Võib-olla need kõrgelt vaimsed taotlused annavad vahetevahel ka tulemusi. Minu praktika näitab, et kaugeltki mitte alati.
Üks mittemõistetud fakt inimpsüühikast on, et inimesi juhib inimloomuse olemuslikust algsest headusest eemale soov vältida kahte kogemust: ma olen nõrk ja ma olen rumal. Väikelapsest areneva inimese esimene ülesanne elus on luua endale Mina – sidus identiteet, mis ühendaks kogemuste tükid kokku üheks tervikuks. See identiteet annab tunde vägevusest, kuid tegelikult on see illusioon, mis varjab meie olemuslikku inimlikku haavatavust ja nõrkust. Kui keegi või miski ohustab selle nõrkuse nähtavale tuua, siis asub Mina oma identiteeti kaitsma. Kuni see illusioon püsib, on küpse Minani veel tükk maad minna.
Mis tavaliselt juhtub, kui sa oled olukorras, kus sa tunned, et sa oled nõrk või rumal? See on valus, sa saad haiget ja su loomulik reaktsioon on saada vihaseks. Paljud inimesed kõnnivad vägivalla teed ja saades vihaseks, olles agressiivne, ei lase nad endal tunda oma haavatavust. Kui aga sulle on õpetatud, et vihastamine pole ilus, siis sa oled õppinud saadud haava kõigest hingest varjama. Sa oskad haigetsaamise kiirelt muuta:
1. Apaatiaks ja ükskõiksuseks. “Mis iganes ka ei juhtuks, mul on ükskõik. Mina end toimunust kõigutada ei lase.” Ignoreerimine on hiilgav enesekaitse viis, mis annab illusiooni väest. Kuigi su sisemus karjub valust, teised seda ei näe.
2. Enesehaletsuseks või depressiooniks, pöörates viha iseenda vastu. Kuna viha sissepoole pööramine teeb valu, siis tunned end ohvrina: “Vaata, mis sa minuga tegid! Sinu tõttu pole mul elu. Mul pole valikut. Sina oled mu elu ära rikkunud!” See on oma vastutuse panemine kõigile teistele.
Mida teha siis, kui elu on sind toonud silmitsi raske olukorraga: mu kõige lähedasem inimene on mind reetnud? Kas ma löön tal silma siniseks, lõikan ta päevasärgid ribadeks, pakin ta asjad ja tõstan kohvrid ukse taha või olen sellest üle ning pingutan, et talle andestada? Kumbki reaktsioon ei too head ja lõplikku lahendust. Samamoodi kui vihastamine katab kiiresti valu, katab ka liiga kiiresti andestamise juurde jõudmine valu ja viib meid tegelikult tõelisest andestamisest kaugemale.
Pseudoandestamise sisemine hoiak on: “Mina olen parem kui sina, sest ma ei tee kunagi selliseid asju kui sina. Mina ei peta, mina ei reeda. Sa oled üks alamõõduline olend. Sa pole isegi minu viha väärt ja seepärast ma andestan sulle. Andestamine annab mulle tagasi väärikuse, mille mu Mina kaotas sellesse olukorda sattudes.” Pseudoandestamise puhul muutub andestamine ise eesmärgiks ja see pole tõeline andestus, selline mis tuleb sügavalt südamest. Siin on andestamine hoopis tihkeks kaaneks haavatavuse ja nõrkuse peal.
Tõeline andestamine tuleb sügavalt seest. See tuleb siis, kui sa oled julgenud olla nõrk. Kes on julgenud sukelduda oma hinge ja valu läbi elanud, see on oma sisemuses kogenud, et just valu tervendab. Valu tervendab siis, kui sa ei sulge oma südant valu ees, kui sa lähed läbi raevuka vihase valu ja puhta valge valu kihtidest. Kuigi me tunneme sageli, et rõõm teeb rinna avaraks, siis on just valu see, mis uuristab südame suuremaks, nii et rohkem elu sinna ära mahub. Andestada saad sa siis, kui su süda on suur ja lahti, täis mõistmist selle inimese suhtes, kes on sind haavanud ja kes on lihtsalt inimene oma inimlikult rumalas käitumisviisis.
Kui sa õpid end tähele panema ja hakkad ära tundma esimese väikse signaali, mida su Mina sisemaailmast saadab: “Ma sain haiget! See oli valus!”, siis oled juba väga palju ära teinud. See on kõige terapeutilisem tähelepanek, mida me iseenda suhtes võime teha – tähele panna, millisel hetkel ma haiget saan. Ma saan sellest rääkida, ma saan öelda, mida ma tunnen ja miks. Ma ei saa muuta teisi inimesi, kuid ma saan olla teiste jaoks mõistetavam.
Kui sa õpid oma haigetsaamisi sõnadesse panema ja neid väljendama, kui sa teed seda kohe ja kogu aeg, siis suure tõenäosusega ei kasva lõhe sinu ja su partneri vahel kunagi nii suureks, et temal oleks vaja teha kõrvalhüpet. Kui sa väljendad ennast ausalt, siis on kaks võimalust – teie suhe kasvab ja tugevneb, kuna ta mõistab sind paremini ja tal pole vaja otsida lähedust kuskilt mujalt. Või siis lõpeb suhe juba ammu enne seda, kui üks teie seast tunneb vajadust kõrvalsuhte järgi.
Julgustan sind oma nõrkust teadvustama ja oma haavatasaamisi teistega jagama. Ainult tugevad inimesed julgevad oma nõrkust teistele näidata! Küpse ja realistliku Minaga inimesed tunnevad nii oma väge kui ka oma haavatavust. Oma nõrkuse tunnistamise läbi on igaühel võimalik tugevaks saada.
Autor: Marina Paula Eberth
Allikas: Murtud südamed: mil moel mõjutab petmine paarisuhet ning kuidas edasi minna?
Need on 10 peamist põhjust, mille tõttu suhted lagunevad
Armukadedusel ja armastusel pole midagi ühist
Jälgi mehe tegusid | 11 viisi, kuidas mehed oma armastust näitavad
Ajukeemia tulevärk I: Mis vahe on ihal, armumisel ja kiindumisel?
