Oma kultuuri tõttu sõltume uskumusest, et meie sisemine seisund on määratud väliste olukordadega. Teistsuguse hoiaku loomine on nagu vastuvoolu ujumine – ent oma valu eest tuleb võtta sada protsenti vastutust. Uskumus, et ärevust ei tohiks olla, ei lase inimestel edasi minna ja takistab neil teha seda tööd, mida teha tuleb. See on võitlus reaalsuse vastu, sest ärevus on, ja iga kord, kui langed saagiks hädaväljapääsu-hoiakule, jääd sa ilma võimalusest, mis on sulle antud tervenemiseks ja kasvuks.
Väga oluline osa vastutuse võtmise juures on ühenduse loomine armastava vanemaga. Paradoksaalselt on märkimisväärne osa sellest tööst niisuguse armastava vanema kasvatamine. Kuidas me saame luua ühendust millegagi, mida meil pole? Me taipame, et uskumus, et „mul pole armastavat vanemat“, pole tegelikult tõsi. See on üks vastupanu taktikatest, mis ütleb sulle, et sul pole sisemist täiskasvanut ja seetõttu ei saa sa võtta ise vastutust.
Meil kõigil on see osa olemas. Iga kord, kui pakud toetust sõbrale, kes seda vajab, lood sa ühenduse oma sisemise kaastundliku sõbraga. Iga kord, kui su sees on armastav ruum oma pojale või tütrele ning sa tunned nende tundeid, lood sa ühenduse oma sisemise vanemaga. Iga kord, kui lood sideme oma tarkusega, mis on väljaspool mõtteid ja tundeid, puudutad sa oma tarka mina. Iga kord, kui hoolitsed oma keha, südame, vaimu või hinge eest armastaval ja tähelepanelikul viisil, tegutsed sa armastava täiskasvanuna. Iga kord, kui hoolitsed oma lemmiklooma eest, oled sa armastav hooldaja.
Targa mina/sisemise vanema definitsioon on järgmine:
See on kindel, kaastundlik, uudishimulik osa sinust, mis hoolitseb sinu eest armastaval viisil kõigis su neljas vallas – füüsilises, emotsionaalses, vaimses ja hingelises. See on osa sinust, mis võib luua ühenduse tarkusega, et seista vastu ekslikele uskumustele, ja suudab hoida emotsionaalset valu, ilma et see sind alla neelaks, ning töötab tõhusalt vastupanuga, nii et võid iga päev jätkata oma harjutusi ja sisemist tööd.
Kui keegi alustab oma negatiivse sisekõne muutmist, siis ta taipab, et sõbrale ei ütleks ta kunagi niisuguseid asju nagu endale. See on väga hea stardipunkt. Järgmisel korral, kui oled kurb või ärevil, kujuta ette, kuidas sa reageeriksid, kui su sõber või laps end niimoodi tunneb. See dialoog võiks välja näha nii:
Hirm: Ma kardan. Ma kardan, et mul võib olla parandamatu haigus.
Sõber: Oh, see tundub väga hirmutav. Mis paneb sind niiviisi arvama?
Hirm: Ma ei tea. Ma lihtsalt ei tunne end viimasel ajal hästi. Mul on kogu aeg mõte, et midagi on valesti ja ma arvan, et see tuleb mu intuitsioonist, nagu ma teaksin sisimas, et midagi on valesti.
Sõber: Ma tean, mis tunne see on. Mina tunnen ka vahel samamoodi. Aga proovi siis natuke sügavamale minna ja küsi endalt, kas on veel midagi, mida ma ei taha vaadata või tunda. Nagu ma lükkaksin mingi tunde kõrvale. Kas viimasel ajal on midagi juhtunud, mis on sind kurvastanud või sulle hirmu tekitanud?
Hirm: Jah. Üks mu lähedasi lapsepõlvesõpru sai äsja ajukasvaja diagnoosi. Ma ei usu, et ta jääb ellu.
Sõber: Oh, taevake. Mul on nii kahju. See tundub väga hirmutav ja kurb.
Hirm (nüüd kurvalt): Jah, ma olen nii kurb. Mul on kurb ta laste ja mehe pärast ja ma ei suuda ette kujutada, kuidas ta praegu võib karta.
Vaikus: Hea sõber vaikib, kui tulevad puhtad tunded.
Hirm/Kurbus: Oh jumal küll, ma olen tema pärast nii kurb. Ja ma kardan enda pärast ka. Aga kui see juhtub minuga? [See tegelane tahab põgeneda puhta tunde haavatavuse eest.]
Sõber: Kohe, kui ma kuulen „aga kui“, siis tean, et oleme ärevuse territooriumil. Ma tean, et see on tõesti hirmutav mõte, aga tuleme tagasi tunnete juurde. Kas sa suudad jääda kurbuse ja haavatavuse juurde? Paneme käe su südamele. [Paneb käe südamele.]
Kurbus/Ebakindlus (nutab nüüd): Ma olen lihtsalt nii kurb. Elu on nii ebakindel. Millest me saame kinni hoida? Kuidas see saab juhtuda kellegagi, kes on nii noor? Mida ma sellega peale hakkan?
Sõber: Lihtsalt tunne seda. Lase endal seda tunda. Kurbus on ravim. Midagi muud pole teha, kui lihtsalt olla.
Sa võid mõelda: „Ma ei tea, kuidas selliseid asju sõbrale öelda. Ma pole nii tark ja vahel ma lihtsalt ei tea, mida öelda.“ Alusta sealt, kus sa oled. Sa annad oma parima, vastates endale kaastunde ja uudishimuga. Pea meeles: kui sa suudad muuta oma häbi ja arvustamise hoiaku kaastundeks ja uudishimuks, siis teed sa vajalikku tööd. Niisiis, isegi kui sa ei tea täpseid sõnu, pole sellest midagi – oluline on see, et sa hakkad tähelepanu pöörama iga kord, kui sa ennast arvustad või langed häbi saagiks ja tahad uut hoiakut, millele annab jõudu uudishimu latern ja mis hoiab kinni kaastunde käest.
Märkus: Mina kasutan termineid tark mina/sisemine vanem/kaastundlik sõber, aga ma julgustan sind kasutama neid, mis sinule kõige paremini sobivad.
HARJUTUS „LEIA ÜLES OMA SISEMINE VANEM/TARK MINA/KAASTUNDLIK SÕBER“
Võta pisut aega, et järele mõelda, ja kirjuta üles kõik need korrad oma elus, kui olid suuteline kohtuma endaga käesolevas hetkes tähelepanelikult ja selgelt. Kui sul on kergem meenutada aega, mil oled tundnud mõnele sõbrale kaasa, siis sobib seegi. Jällegi, see, et võid kellelegi kaasa tunda, tähendab, et see võime on sinus olemas ja
lihtsalt vajab õiget tähelepanu, et kasvada. Meenuta, mis tunne sul oli, kui kuulasid oma sõpra, mida sa talle ütlesid, kuidas su sõber reageeris. Kui sa ei suuda meenutada seda koos sõbraga oldud aega, siis mõtle, kuidas sa käitud oma lemmikloomaga: kuidas sa tema eest hoolitsed, milliseid ohvreid sa tood, kuidas sa suhtud sellesse, kui su lemmikul kusagilt valutab või tundub, et ta on kurb. Iga kord, kui sa tunned kellelegi kaasa, siis teed sa seda oma sisemise osaga, mida me nimetame targaks minaks või kaastundlikuks sõbraks. Selle ülesotsimine ja sellega ühendumine on üks peamistest võtmetest, millega end ärevusest vabastada.
