Intervjuu Gaia Akadeemia eestvedaja Toomas Trapidoga avab tervikliku maailmavaate tagamaid ja räägib, mis on Gaia Haridus ning kuidas see kombineerib põliseid teadmisi innovaatiliste tarkustega.
Mis võiks olla ühist ökopeldiku ehitamisel, tuumšamanismil ja mediteerimisel? Bioloogiharidusega loodusemehest õppejõu Toomas Trapido jaoks on need kõik võrdselt olulised osad täiskasvanutele mõeldud unikaalse akadeemia õppekavas.
Gaia Akadeemias õpetatakse muu hulgas naabrite teretamist, vestluspartneri ärakuulamist ja seoste loomist näiliselt täiesti eraldiseisvate nähtuste vahel. Samuti seda, et ökokogukondlike põhimõtete järgi elamiseks pole tarvis end internetist jäädavalt lahti ühendada ning püüda omavalmistatud rõivastes omapüstitatud püstkojas ületalve vastu pidada. Saab ka leebemalt.
Gaia Akadeemia eestvedaja Toomas Trapido
Kirjelda seda protsessi, palun!
Kui me kunagi hakkasime väikese seltskonnaga ökokülade temaatikat uurima, nende praktiseerivaid liikmeid välismaalt siia endile külla kutsuma, ise neis paigus külas käima ja vastavat kirjandust lugema, sai esiteks selgeks, et need on väga ägedad kohad. Mõnes mõttes ongi need nagu laborid, kus katsetatakse 21. sajandile sobivaid lahendusi. Osad töötavad, osad ei tööta. Aga need, mis tööle hakkavad, on end suutnud tõestada eriti jätkusuutlikena. Olgu need siis otseselt ökoloogiatemaatikaga seotud või hoopis inimkooslustes toimuvate sotsiaalsete suhete korrastamisega. Teiseks kujutab see kõik endast tänuväärt materjali, mida võiks iseloomustada märksõnaga terviklikkus. Peldikute ehitamisest meditatsioonitehnikateni välja – neid kaht nimetatud valdkonda võib muuseas täitsa vabalt ka omavahel ühendada! Kui sellised peatükid on ühes potis koos, siis see tekitab ise teatava alkeemia juba.
Lühidalt, neid teadmisi hakati kursuste vormis üha enam õpetama ka väljaspool kogukondi ja nii tekkis aastal 2005 Gaia Hariduse organisatsioon Gaia Education ja õppekava. 2011. aastal toimus Eestis esimene EDE (Ecovillage Design Education) Gaia Hariduse koolitus, mis kestis kokku kuu aega. Sellest omakorda sündis mitu vahvat asja – näiteks Gaia Kool Tallinnas, millele tänaseks on tekkinud mitmeid filiaale mujalgi Eestis. Kindlasti sai sealt impulsi tegutsemiseks nüüd juba üsna tuntuks saanud Väikese Jalajälje kogukond.
Nii et eelkõige on see ikkagi praktiline, mitte teoreetiline haridus?
Kuidas võtta. Jalad maas, pea pilvedes, nagu öeldakse. Sedalaadi asju selgelt sõnastavat õppeasutust ei ole varem olnud. Eestis elab üldse vähe inimesi, protsessid ei käi nii kiiresti kui mõnel pool mujal maailmas. Kui tekkis nimi, sai logo tellitud, seejärel väike avasündmuski tehtud. Mina kogusin veel veidi julgust ja panin kokku õppekava formaadi, lähtudes eelkõige sellest, et see Eesti täiskasvanud õppijale ka olmeliselt sobiv oleks. Kodanikuühiskonna Sihtkapital pani õla alla – nii see vaikselt käivitus. Õppetöö käib meil pikkadel nädalavahetustel toimuvate tsüklitena. Kogutakse infot, kogetakse sündmusi intensiivselt, minnakse laiali ja mõeldakse hiljem kodus kõik mitu korda rahulikult läbi.
Raadiosaatel Hallo, Kosmos! oli ka omajagu “süüd” kooli käivitamise õnnestumises?
Ingrid Peegi mullune kutse tulla saatesse Gaia Akadeemiast kõnelema poleks tõesti saanud enam õigemal ajal tulla. Tänu saates mahahõikamisele koguneski esimene grupp huvilisi kenasti kokku. Läinud sügisest läksime kõik koos teele ja liigume tasapisi edasi. Praegu paneme kokku juba järgmist kursust. Lisaks alustab sellest sügisest ka õpetajakoolituse grupp.
Kas esimese lennu lõpetajatel on pärast baasprogrammi läbimist võimalik edasi minna täiendõppesse?
See on kõik alles arengus. Praegu tundub, et esimene lend jätkab pärast ava-aastat vähemalt osaliselt ka teisel aastal. Peame vaid leidma oma õppevormi etappidele head nimetused. Esimene aasta kulub ikkagi tutvumisteks või maitseelamuste saamiseks. Vana saksa traditsiooni järgi võiks see justkui olla õpipoisiaasta, teine oleks vastavalt selli- ja kolmas juba meistriaasta.
Esimene aasta sobib uudsesse elukäsitlusse sisseminemiseks ideaalselt, olen selles praeguse grupi arengut silmitsenuna veendunud. Teisel aastal võiks iga õppur hakata süvenema sellesse, mida ta – nüüd siis enam mitte õpipoisi, vaid sellina -, selles maailmas korda soovib saata. Enamus ju on tulnud Gaia Haridust omandama teatud eesmärgi või mõtetega. Grupi tugi ja õpetused-koolitused on sel teel abiks. Kolmandal aastal võiks igaüks juba sügavuti oma teemasse minna.
Mujal maailmas on neid asju kauem aetud ja süvenenumalt?
Üldiselt pakutakse Gaia Haridust mujalgi valdavalt kolmekümnepäevase õppena. Eksisteerib ka Gaia University, mis on sarnasem meie Gaia Akadeemiale. Nii et mulle tundub, et me siin Eestis oleme ka leiutamas selles valdkonnas midagi uut ja huvitavat.
Miks just selline õppevorm? Intensiivne pikk nädalalõpp ja seejärel kandev paus?
Võin taas isikliku kogemuse pealt kinnitada, et kui inimene viibib näiteks neli nädalat järjest intensiivkoolitusel, on ta küll kogu aeg väga ergastavas ja uut infot andvas keskkonnas, kuid koju harjumuspärasesse keskkonda naastes grupi toetus hajub. Vahepeal päästetuna tundunud maailm saab kähku taas endiseks. Sel õppevormil pole midagi viga, aga ta on kahtlemata raskem kui meie meetod.
Kasutasid ökokogukondade kohta väljendit XXI sajandi laborid. Kui paljud neist statistika järgi elujõulisteks kasvavad?
Rusikareegel ütleb, et kümnest algatusest üks muutub füüsiliseks, reaalseks kogukonnaks. Lilleoru ja Mõisamaa kogukondadega võrreldavas mastaabis Eestis teisi kõrvale asetada ei olegi tegelikult. Pean silmas vähemalt kümmet sihipäraselt koos tegutsevat inimest, kellel oleks ka mingi ühiselt kasutatav maalapp, mitte et nad ei ela kusagil linnas erinevates korterites.
Parmu ökokülas Valga piiri ääres on näiteks tohutult maad, nad kasvatavad seal kogukondlikus vormis lihaveiseid ja on väga avatud meelega. Nende viimaste arengutega ma kahjuks väga hästi enam kursis ei ole. Pole sinna tükil ajal saanud. Hobukooli Park Roosna-Alliku vallas, mida veavad Hele ja Sven Aluste, on samuti päris mastaapne ökoehituse ja hipoteraapia keskus.
Eesti rahvaarv on ikkagi väike. See, et meil on ette näidata mitu väga ägedat kogukondlikku nähtust, on kõva sõna!
Eksisteerib mõtteviis, et kogukondliku elustiili proovimiseks tuleb teha suuri loobumisi ja/või muutuda kellekski, kes veel ei olda. Kuidas sa lähed kogukonda, kui pead üheksast viieni tööl käima?
Eks ökokogukonnas elavad inimesed teevad samuti sissetuleku saamiseks tööd, aga ei käi jah tavamõistes tööl. Rõhutan taas, et kogukonnad on oma olemuselt laborid. Eesmärk polegi täita kogu maa sarnaste ökokogukondadega. Gaia Akadeemia pakub võimaluse elu neis maitsta ja nuusutada. Nullist uute kogukondade loomise vajaduse õhutamise asemel propageerime võimalusi rakendada meil omandatud kasulikke oskusi seal, kus inimesed parasjagu elavad ja toimetavad. Ka linnatingimustes. Üks meie akadeemik näiteks on põline Õismäe elanik ja tema unistuste projekt ongi selle linnaosa ökostamine. Väga tänuväärt algatus. Olen ise sama väikestviisi proovinud teha Mustamäel, kus ma üles kasvasin.
Mida magala tüüpi rajoonides teha annab?
Kuna mu ema elab praegugi Mustamäel, olen olnud üle neljakümne aasta selle linnaosaga tihedalt seotud. Hooman sealset olukorda päris hästi ja nii tekkis mõte seal permakultuuri arendada. Häid näiteid pole vaja kaugelt otsida, endises Ida-Saksas on selles valdkonnas päris palju ära tehtud. Soomes on linnaaiandus õitsemas ja meie koduses Tartuski eksisteerib juba sama nähtus nimetuse all “Tartu elavad aiad”.
Niisiis, idee on luua kas blokkide vahelistele haljasaladele aiamaad või siis mujale lähikonda. Peamine, et pensionäril, kellel sageli pole erilist päevast tegevust, poleks vaja kaugele minna, kui ta kättpidi mullas toimetada tahab. Minu nooruses mängisid majade vahel lapsed, elu kees. Praegu on olukord nukker, enamjaolt laiub seal roheline kõrb. Isegi roostest söödud vaibakloppimispuud on ära viidud ja liivakastid likvideeritud, sest narkomaanid käisid end seal süstimas.
Tegite Mustamäe korrusmaja hoovi peenrad?
Tegime emaga gerilja vormis väikest peenart jah. See on hea absurdimaiguline lugu. Nimelt kuulutas ühistu esimees meie tegevust nähes, et 35 aastat tagasi olla ära otsustatud, et maja juurde ei tule ühtegi peenart. Ja osutas vastupanu, ehkki kirjalikku otsust tal ette näidata ei olnud. Läks isegi niikaugele, et ta käskis kojamehel kivid minema viia ja püüdis peenart hävitada. Tõime kivid jälle tagasi ja lõpuks jäime ikka peale. Geriljavormis on seemneid igale poole külvatud… Mõnes teises ühistus on vast lihtsam. Isegi pinki pole seal Mustamäel suudetud maja juurde tekitada, ehkki Jüri Ratas isiklikult lubas sel silma peal hoida. Kuumadel suvepäevadel pole inimestel oma maja juures endiselt mitte kusagil istuda. Jüri, teeme ära.
Mida linnas veel teha annaks?
Mina näiteks olen pidanud Sütiste metsatukka kaitsma. Lausa füüsiliselt sekkuma, kui märgalal võsa maha võtma hakati. Kui lõpuks õige inimese toru otsa sain, põhjendas ta algatust võsa varju kippuvate joodikute tõrjumisega… Siiamaani on tänu sellele sekkumisele võsa endiselt alles ja linnud saavad seal edasi elada.
Üritasin ka ema maja juures endale kaasmõtlejaid leida, et ühiselt rohkem ära teha jaksaks, aga linnainimene kahjuks kipub olema eraldunud ja passiivne. Ent ühistegevus algab sellest, et tullakse kokku ja räägitakse omavahel.
Milliseid mittemateriaalseid oskusi te õpetate Gaia akadeemikutele?
Nagu öeldud, on kõige alus suhtlemine ehk siis a-d ja b-d, mil moel võiksid inimesed omavahel kõige paremini läbi saada. Kohati tuleb kogukondades alustada vastastikkuse teretamise vajalikkuse rõhutamisest. Rääkida, kui oluline on, et teaksid oma naabreid nimepidi. Alles siis läheb põnevaks. Õpetame, kuidas hoida pikemate projektide puhul fookust, et mitte tegevuste käigus omavahel täielikult tülli minna. Muidu võib juhtuda, et selleks ajaks, kui ökopeldik valmis saab, on kogukond ära lagunenud. Et taolisi asju ära hoida, tuleb järgida konkreetseid meetodeid ja põhimõtteid. Mõned neist on äärmiselt lihtsad. Näiteks ringis rääkimise põhimõte, kus kõigil kordamööda on võimalus oma arvamust väljendada, ilma et vahele segataks.
Suur rääkimine võib ka vahel projekte tappa!
Suur rääkimine võib ka vahel projekte tappa!
Tõsi, vahel on sellised madala energiaga koosolekud maailma kõige tüütumad asjad. Keegi sealt midagi ei saa, kuid ollakse omavahel justkui vaikides kokku leppinud, et surmigavat mängu jätkatakse. Samas see jutupulga ring jälle töötab. Ringis olijatel tekib turvatunne, et rääkijat ei karistata kohe asjade väljaütlemise eest. Usaldusliku õhkkonna loomiseks on taas väga nutikad meetodid olemas. Minu kooliajal ega ka ülikooliajal ei õpetatud midagi ligilähedastki. Ei teatudki, et sellised asjad olemas on või et neile tuleks tähelepanu pöörata.
Gaia Akadeemias me näiteks treenime paarisharjutusi tehes kuulamisoskust. Üks partner räägib, teine kuulab. Siis vahetatakse pooled. Treeningud toimuvad mänguliselt, hästi turvalises keskkonnas.
Või võtame sellise tavalise näite, nagu ühiselt söömise komme. Ökokogukondades süüakse mingid söögikorrad päevas kindlasti ühiselt, toimub keskustelu. See on samuti otsene suhtluse treening oma hõimus. Ühissöömised on meie ajastul muutunud haruldasteks. Ometi oleme me inimestena sellistena olemas just tänu suhetele.
Gaia Haridus pole ju ainult vana meeldetuletamine, vaid põlise kombineerimine tänapäevasega?
Me püüame põliskultuuridest võtta üle kõik head asjad, mida sealt üle võtta saab. Põhja-Ameerika indiaanlastelt, soomeugrilastelt, üha enam ka omaenda maarahvast esivanematelt. Kogu selle tänulikkuse väljendamise, mida nemad käsitlesid igapäeva loomuliku osana, kuid mis tänases maailmas pole enam sugugi nii loomulik. Looduse, loomade ja lindudega arvestamise.
Tänapäeva tehnoloogiad mõistagi on ka kõik mängus sees. Internetist alustades ja mulla viljakust oluliselt tõstva biosöe tegemise õpetuseni välja. Sellega seoses koged naljakat ka. Ajad oma ökoasja ja ühel hetkel avanevad silmad uutele teadmistele minevikust, millest sa varem teadlik pole olnud.
Tänapäeva tehnoloogiad mõistagi on ka kõik mängus sees. Internetist alustades ja mulla viljakust oluliselt tõstva biosöe tegemise õpetuseni välja. Sellega seoses koged naljakat ka. Ajad oma ökoasja ja ühel hetkel avanevad silmad uutele teadmistele minevikust, millest sa varem teadlik pole olnud.
Kas akadeemias mingeid nii-öelda salateadmisi ka õpetate?
Maailmavaatelises või kultuurilis-vaimses osas räägime näiteks põhjalikult lahti, mida tähendavad mõisted nagu “kõik on kõigega seotud”. Ühelt poolt seostub see kohe taas põlisrahvastega, kes on noid asju kogu aeg katkematult teadnud. Teisalt saame tänapäeval üha enam kõrvale võrdluseks näidata, mida peavoolu teadus samade asjade kohta vahepeal teada on saanud.
Teeme ka vähem sõnalisi, rohkem vaimseid-tunnetuslikke praktikaid. Tutvustame enamikule põlisrahvastele omast tuumšamanismi lääne vastuvõtlikkusele sobivas pakendis. Meie programmis on omal kohal ka hingamisharjutused, vaikus, meditatsioonid, jooga. Hästi oluline element igal õppesessioonil on juhendatud viie rütmi tants. Tants on kujunenud lausa üheks tugisambaks.
Meie õpetus võib mitteasjassepühendatule tunduda eklektilisena – tantsime, ehitame peldikut, mediteerime, lahendame konflikte. Gaia Hariduse ja samas ka mu isiklik usk ongi, et nii elu kui inimene on terviklikud nähtused. Keha, hing ja vaim peavad igaüks oma osa saama. Nii saame eklektika asemel hoopis läbitunnetatud ja tasakaalustatud terviku. Selline elu olema peakski. Kipume oma eludes muidu liiga ühte suunda ära minema. Tahaks uskuda, et Gaia Akadeemia õpetab ühendatust ja teises inimeses huvitava kaasolendi märkamist.
Intervjueerija: Rando Tooming
Gaia Haridusest täpsemalt saad lugeda siit: Gaiaakadeemia.ee
