Kui märkad, et vastupanu juhib sind, siis tee neid kolme asja, mis aitaksid sul läbi murda:
1. Nimeta seda. Me ei saa muuta seda, millest me pole teadlikud, ja paljude inimeste puhul aitab lihtsalt oma vastupanu äratundmine sellest vabaneda.
2. Palu abi suuremalt allikalt. Isegi kui sul ei õnnestu endaga sisemist tööd teha, ehkki tahad, võid abi paluda: „Palun aita mul kasvada. Palun aita mul vastutust võtta.“ Muuseas, palve ei kuulu ühtegi religiooni. Kui sul on posttraumaatiline Jumala sündroom, siis palu oma kõrgemat mina. Palveta universumi poole. Palveta ookeani, elujõu, tervendamise poole. Sul pole isegi tarvis uskuda palve jõudu. Tee seda sellegipoolest.
3. Rakenda oma sisemist armastavat isa. Armastav isa on sinu sees olev maskuliinne energia, mis ütleb: „Ma tean, et sa ei taha seda teha, aga me teeme seda siiski.“ Tervislik sisemine isa on otsustav, selge mõtlemine, see on kindel ja armastav ega anna järele vastupanuhäälele, mis ütleb: „Mulle see ei meeldi.“ See on lapsevanem, kes ütleb lapsele: „Ma tean, et sa ei taha minna [klaveritundi, trenni, näiteringi], aga iga kord, kui lähed, oled sa rõõmus, et läksid, niisiis me läheme igal juhul.“ See ei tähenda, et keegi sunnib kedagi tegema midagi sellist, mis pole nende huvides, vaid kõrgema minaga seotud osa tõukab sind läbi vastupanu, olles eesmärgi teenistuses. See on sinu osa, mis teab, et inimeseks olemise juurde kuulub põhimõtteliselt laiskus ning vastupanu, mis ei taha mingeid muutusi, klammerdub kerge ja tuttava külge. Pea meeles: vastupanu armastab teleri ees istuda ja Netflixi vaadata, selle asemel et püsti tõusta ja teha väike jalutuskäik. Kui tahad ärevusest vabaneda, siis pead tegutsema oma laiskuse vastu, kuni uued, armastavad harjumused üle võtavad.
Töö vastupanuga on tervenemisel üks raskemaid elemente. Ja kui on oluline ära tunda, et vahel on vastupanus tarkust, siis sama oluline on tööd sellega jätkata, kannatlikult ja pühendunult, seni kui sisimas avaneb aken, kust paistab valgus. Sest põhiline on see, et keegi ei tule sind päästma: ei sinu suhe, teine töö, teine maja ega teine linn, samuti mitte su vanemad ega terapeut. Elul pole hädaväljapääsu. Me peame suhtuma teadlikkusega kõigisse neisse kavalatesse viisidesse, millega vastupanu tegutseb – olulised on meie mõtted, tegutsemine inertsuse asemel, see, et lubame end pealetükkival valul alla neelata – ning seejärel jõuame oma tugevama sisemise osa juurde, mis teenib meie terviklikkuse ja tervenemise huve.
Vastutuse võtmine oma heaolu eest on põhiline muutumise võti. Me ei saa terveneda, kui ootame, et keegi teine meid tervendaks, ja kui meie hoiak on häbi ja keeldumine. Peale vastupanu on veel üks põhjus, miks inimesed vastutusest keelduvad. See on uskumus, et kui neist väljaspool oleks midagi teisiti, siis poleks neil ka ärevust. Nagu me enne arutasime, sõltume me oma kultuuri tõttu uskumusest, et meie sisemine seisund on määratud väliste olukordadega. Teistsuguse hoiaku loomine on nagu vastuvoolu ujumine – ent oma valu eest tuleb võtta sada protsenti vastutust. Uskumus, et ärevust ei tohiks olla, ei lase inimestel edasi minna ja takistab neil teha seda tööd, mida teha tuleb. See on võitlus reaalsuse vastu, sest ärevus on, ja iga kord, kui langed saagiks hädaväljapääsu-hoiakule, jääd sa ilma võimalusest, mis on sulle antud tervenemiseks ja kasvuks.
