Oli kord noor ja nägus neiu, kes asutas end teele, et leida endale abikaasat. Ta võttis kaasa neli reisikotti. Kotid olid suured ja rasked ning tal polnud aimugi, mis nende sees oli. Need kotid oli kokku pakkinud tema ema. „Sa pead need kotid oma tulevasse koju kaasa võtma,“ oli ema öelnud ja heitnud tütrele salapärase pilgu. Tütar uskus ema ja läks teele.
Ta oli seda päeva juba aastaid oodanud. Tütar pani enda järelt kinni lapsepõlvekodu ukse ja läks südame põksudes vastu printsile, kellest ta uskus, et too teda kuskil ootab. Aga kui keegi oleks tol hetkel vaadanud tüdrukule sügavalt silma, oleks ta näinud tüdruku silmis suurt kurbust ja valu.
