Ta oli seda päeva juba aastaid oodanud. Tütar pani enda järelt kinni lapsepõlvekodu ukse ja läks südame põksudes vastu printsile, kellest ta uskus, et too teda kuskil ootab. Aga kui keegi oleks tol hetkel vaadanud tüdrukule sügavalt silma, oleks ta näinud tüdruku silmis suurt kurbust ja valu.
Selle loo puhul tasub meeles pidada, et tütar oli kasvanud kodus, kus ema silmad olid tuhmunud ja tema silmnägu looritas salapärasuse loor. Ema kandis hinges nii ränka koormat, et ta polnud selle taaga tagant juba aastaid oma tütart näinud. Tüdruk oli pidanud loovutama oma ema kellelegi või millelegi, mida ta ei mõistnud. Juba varases lapsepõlves oli ta jäänud ilma ema hoolest ja hellusest. Ema kaotus oli olnud tüdrukule nii valus, et ta otsustas ise luua endale säärase ema, kes temast hoolib. Nii hakkas neiu hoolitsema oma ema eest, et tolle koormat kergendada. Ta tegi kõike, et aga ema tagasi saada. Ta keetis ja koristas, hoidis väiksemat venda, maksis arveid, sai koolis eeskujulikult hakkama ning oli igati viks ja usin. Aga miski ei aidanud. Ema võttis kõik tütre teened vastu, aga ta ei suhtunud enam tüdrukusse kui lapsesse. Selle asemel hakkas ta ise tütrelt kaitset otsima, nagu oleks too tema ema. Neiu kasvas tugevaks, tugevamaks kui ema. Mida rohkem ta koristas ja hoolitses, mida kohusetruum ta oli, seda tugevamaks ta sai. Vähehaaval hakkas ta aru saama, et ei saa oma ema enam kunagi tagasi. Siis otsustas ta peita oma kurbuse tugevuse maski taha.
„Kus sa oled, sina nõrguke prints, sina, kes sa oled jõuetuke? Tule siia, ma päästan su ära, ma annan sulle seda, mida sa pole kunagi saanud, mina olen tugev ega murdu iial!“ hüüdis ta külast külla rännates, otsides printsi, keda ta võiks ära päästa.
Seal kandis elas noormees, kelle ema oli surnud juba siis, kui poisike oli veel üsna väike. Poja hinge oli sellest jäänud auk, ema puudumise auk. Tema isa oli olnud vägivaldne sõjamees. Enamasti polnud isa kodus, aga kui ta mõnikord välja ilmus, nõudis ta, et poeg õpiks ära sõjakunsti. Kui poeg ei õppinud, andis isa talle peksa. Kui isa minema läks, jäi hirmunud poeg koju nutma. Ta kartis isa ja igatses oma ema järele. Ühel päeval astus nuttu tihkuv poiss sisse võõrastemajja, perenaisel hakkas poisist kahju ja ta pakkus talle veini. Poisile maitses veini mahe maitse, see lummas poissi ja ta leidis veinist lohutust. Veinist sai aastateks talle parim sõber. Lõpuks sai poisist haletsusväärne ja vilets joodik, aga oma väljanägemise eest jaksas ta ometi hoolt kanda. Tänu emalt saadud pärandusele käis ta riides nagu prints muiste. Nõnda ta siis ostis valge ratsu, millesarnast polnud külas kellelgi. Ühel päeval istus ta hobuse selga, jättis maha oma kodu ja läks otsima endale printsessi. Ta võttis kaasa neli reisikotti; need kotid oli ema tema jaoks juba ammu enne surma valmis pannud.
„Kus sa oled, sina tugev printsess? Siin olen mina, sinu prints. Olen nõrguke ja jõuetu, haletsusväärne ja abitu. Mul on sind vaja. Võta mind oma rindade vahele!“ hüüdis ta oma valgel ratsul külast külla rännates.
Siis ühel heal päeval said neiu ja noormees teineteisega kokku. Nende silmad pildusid sädemeid ja põlved nõtkusid. Nad armusid teineteisesse kõrvuni ja peagi hakkasid pulmakellad lööma. Mõlemad teadsid, et nad olid sihile jõudnud, leidnud endale just õige paarilise.
Elu oli lust ja lillepidu. Peomelus ja kodurajamise tuhinas olid nad oma reisikotid sootuks ära unustanud. Alles mitu kuud hiljem tulid kotid neile meelde. Neiu tegi lahti oma kotid ja prints enda omad, kumbki toimetas seda asja teineteise eest salajas. Nad leidsid oma kottidest täpselt ühed ja samad asjad, aga nad häbenesid sellest teineteisele teada anda.
Neiu leidis oma esimesest kotist kaotsi läinud minatunde. Ta leidis üles selle, kes ta oma hinges tegelikult oli, aga kes ta kunagi polnud saanud olla. Kotis oli see väike tüdruk, keda ema polnud enam jaksanud märgata. Teisest kotist leidis ta oma tugevuse – tugevuse, mille taha ta oli peitnud oma kurbuse. Kolmandast kotist leidis ta oma igatsuse läheduse, lohutuse ja hoolitsuse järele. Need olid tema vajadused, mida ema polnud märganud. Neljandast kotist kerkisid esile mälestused vanemate abielust – mälestused, millest ta oli saanud innustust oma tulevikust unistamisel. Tüdrukut valdas kabuhirm, ta sidus reisikotid uuesti kinni ja otsustas, et ei ava neid enam kunagi. Ta tassis kotid keldrisse ja keeras keldri rauduksed kõvasti kinni.
Prints leidis oma kottidest täpselt samasugused asjad, ainult ühe erandiga. Tugevuse asemel oli tema kotis hoopis nõrkus, abitus ja haletsusväärsus. Nõnda nagu see leid oli kohutanud tüdrukut, kohutas see ka noormeest. Ta pani kotid kinni ja vinnas need üles pööningule, kus need said lukustatud rauduste taha.
Kuigi kotid olid hoolega ära peidetud, ei suutnud kumbki neid unustada. Nii neiul kui noormehel oli paha olla ja nad süüdistasid selles teineteist. Neiu leidis, et on valinud endale vale printsi, ja noormees kaebas oma kurva saatuse üle, sest oli läinud julma printsessi õnge. Sellest sündis riid, mis kestis kümme aastat
Neil oli aastaid nii paha olla, et lõpuks pidid nad jälle reisikotid üles otsima. Sedakorda uurisid nad kottide sisu palju põhjalikumalt. Kottide sisu paelus neid.
Kulus veel kümme aastat. Lõpuks nad enam ei jaksanud kottide sisu teineteise eest salajas hoida ja lubasid teisel neid kotte vaatama tulla. Nad olid ülimalt hämmastunud, nähes, et teise kottides on samasugused asjad mis neil endal. Suure imestusega hakkasid nad oma kottide sisu teineteisele näitama. Ja nad tundsid suurt kergendust, nähes, et teine tunneb ära ja mõistab koti saladust. Seepeale võttis nende armastus uuesti tuld ja põles veel heledama leegiga kui varem.
Allikas: Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga“, kirjastus Pilgrim
