Võib ausalt tunnistada, et igaüks meist otsib järjekindlalt viise, kuidas muuta reaalsus endale mugavamaks. Mitte aga enam kellegi teise arvelt nagu seni on sajandeid proovitud, vaid kollektiivselt mugavaks ja kollektiivselt õnnelikumaks. See tähendab seda, et me võtame õnnelikuse aluseks tingimuse, et me saame õnnelikud olla vaid siis, kui me näeme, et ka teised meie ümber on õnnelikud või vähemalt, et me oleme andnud endast parima, et see nii oleks. Selleks, et meie südametes tekiks tõeline hoolivus ka naabrimehe vastu on vaja tunnetuslikult aru saada ja kogeda, et me kõik oleme üks.
Zen munk mediteerib oma verandal kaugel mägedes ja järsku kuuleb tagahoovist sõimu ja sõnelust. Oma suureks üllatuseks näeb ta, et aias kasvavad kõrvitsad on omavahel kaklema läinud ja toimub korralik mürgel. Munk istub kõrvitsate juurde, rahustab nad maha ning palub kõrvitsatel rahulikult hingata. Sisse ja välja. Olukord rahuneb ja mungal õnnestub kõrvitsad isegi mediteerima õpetada. Nähes paari päeva pärast, et tagahoov on täiesti harmooniline ja kõik saavad omavahel läbi, palub munk kõrvitsatel uurida oma pealage. Kõik kõrvitsad avastavad väedi oma pealael ning otsides kuhu see viib leiavad nad end kõik ninapidi koos. Milline avastus, nad on omavahel ühendatud, nad on ühe ja sama taime erinevad viljad. Milliseks arulageduseks saab kaklemine nüüd sellise teadmisega? Kui keeruline on siis inimesel mõista, et me tuleme ühest samast kohast. Meie päris olemuselt oleme me kõik ühe pere vennad ja õed olenemata kultuurist ja nahavärvist.
Seega kontrollküsimus tänahommikusel koosolekul: Kas kõik tunnevad end hästi? Kas keegi vajab midagi? Mis me saame teha selleks, et kõigil oleks parem? See on pigem holistiline vaatenurk kogu suurele pildile, kus me tunnistame, et kõrv ei saa olla õnnelik kui varvas valutab. Nagu ei saa tõeline vanem vend olla õnnelik, kui noorem on kaevanud end mulla alla ja ei näe enam välja. See tähendab ka seda, et konkurents heidetakse kõrvale kui arenemist toetav vahend. Tänud, aga Sind, konkurents, asendab nüüdsest koostöö: rõõm ja edu koos maailma elutervemaks muutmisest läbi iseenda mõtete, sõnade ja tegude ning üksteise väärtuste tunnustamise.
Mõned arvavad, et keegi ei viitsiks ju üldse midagi teha kui poleks konkurentsi ja hirmu midagi kaotada? Unustage ära, me ei viitsi siis kui on konkurents, sest see on aegunud motivatsioonitehnika, mis tekitab konflikte ja toetab duaalsust ning duaalusest on meil vähemalt sama siiber kui konkurentsist. Tänud ka sinu õppetundide eest, härra Duaalsus aga meil on nüüd selline kool, kus õpilased valivad ise omale õpetajad. Nii nagu Sokratese aegadel. Või nagu Roccaalmares. Sina saad medali hea töö eest, mis on toonud meid tänaste teadmisteni aga ühtlasi ka kinga meie teadvusest.
Nõndaviisi elamegi praegu maailmas, kus nende inimeste arv, kes hoolitsevad nii enda kui teiste eest, kes oskavad armastada nii iseennast kui teisi, kes võtavad igapäevaselt kummalise sisetunde ajel ette julgust nõudvaid väljakutseid, kes ei ole nõus valedega, isegi hädavaledega mitte, kes ei ole nõus sööma kehale kahjulikku toitu, kes ei poolda vägivalla kasutamist konfliktide lahendamisel ega sellist nonsensi nagu sõda rahu nimel või orjus raha nimel – vot nende inimeste arv kasvab tohutu mühinaga. Seeni kasvab peale teadlikkuse vihma, mis on tilkunud inimeste kraede vahele väga ootamatutest kohtadest ja nad üles äratanud. Päevakoertest saavad liblikad.
Kui sellises maailmapildis elavate inimeste arv ületab kriitilise piiri, siis võib seda piirkonda nimetada vähemalt paradiisi väravate lähedal asuvaks metsatukaks ja seal elavate inimeste päevade kummastavalt kaootilist kulgu täisväärtuslikuks eluks. Kui palju on see kriitiline piir Eestis, kus elab vaid umbes poolteist miljonit inimest?
Vahel tundub, et ma olen paradiisile päris lähedal.
Autor: Tom Valsberg
Kuula Tom Valsbergi R2 saates “Hallo, Kosmos!”
Loe tema raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”
Kuula R2 saadet “Hallo, Kosmos!” pühapäeviti kell 14-16. Varasemate saadete arhiiv SIIN.
